ANDRES MÄE: Vene-Ukraina gaasitüli, vol. 2
Eelmisest tarnekatkestusest 2006. aasta jaanuaris on nii Ukrainas kui ka teistes Euroopa riikides õpitud vähemalt seda, et maagaasi tuleb külmadeks talvekuudeks varuks koguda. Erandiks on Balkanimaad, mida eelmine kraanide sulgemine ei mõjutanud. Gaasivarud aitavad tarnekatkestusi üle elada, kuid võivad ka gaasitüli pikendada.
Tülitsemise ajendid on samad, mis varasematelgi kordadel: Gazprom soovib tõsta Ukrainale müüdava maagaasi hinda, sest peab ise ostma Kesk-Aasiast maagaasi varasemast kallimalt. Vastukäiguna nõuab Ukraina riiklik gaasifirma Naftogaz Ukraini Gazpromilt kõrgemat tasu transiidi ja gaasi hoiustamise eest maa-alustesse hoidlatesse, silumaks sesoonseid kõikumisi sihtriikide gaasitarbimises. Kui Ukraina jätkab gaasi tarbimist – ja seda on kõigil kordadel ka tehtud – vana hinnaga või suisa võlgu, siis süüdistab Gazprom Ukrainat maagaasi varastamises ja ähvardab tarned katkestada, kui võlgnevust kohe ei tasuta.
Huvitav on see, et hoolimata mõlema riigi kõrgete poliitikute korduvatest lubadustest ei ole tänaseni sõlmitud otselepinguid Gazpromi ja Naftogazi vahel. Maagaasiga kaubeldakse ikka veel vahendusfirmade RosUkr Energo ja UkrGazEnergo kaudu, mis muudab tehingud raskesti jälgitavaks. Siit ka segadus võlgnevustega: Naftogaz väidab, et Gazpromile on võlgu RosUkr-Energo, too süüdistab tasumisega viivitamises omakorda riiklikku gaasifirmat.
Venemaalt gaasi importivaid Euroopa riike sellised üksikasjad ei huvita. Nende seisukoht on ka mõistetav: klaarige omavahelised erimeelsused isekeskis, kuid meie tahame lepingutega lubatud gaasikogused õigel ajal kätte saada.
Miks siis gaasitüli ikkagi avalikult lahendatakse?
Ukraina on igal aastal võtnud ohvri rolli, keda mõjuvõimas naaber kimbutab ja kes pole suuteline maksma maagaasi eest nii kõrget hinda kui näiteks Saksamaa. Venemaa püüab näidata Ukrainat ebausaldusväärse partnerina, kes rikub kokkuleppeid ja on valmis teistele mõeldud kaupa varastama.
Seekord näib Venemaal õn-nestuvat veenda Lääne- ja Lõu-na-Euroopat uute ja otse sihtmaadesse suunatud tarnekanalite rajamise vajalikkuses. Euroopa riigid võivad küll Ukrainale kaasa tunda, kuid muretsevad ennekõike oma huvide pärast ega taha, et transiidiriikide ja Venemaa vahelised tülid jääksidki mõjutama energiakandjate importi. Ilmekas näide on Saksamaa majandusministri Michael Glosi hiljutine toetus Läänemerre kavandatavale Nord Streami gaasitorule kui ühele alternatiivile. Glosi avalduse taga võib aimata sedagi, et Saksa valitsusringkondades on päevakorda kerkimas (eelmise kantsleri ajal ebaõnnestunud) Nord Streamile riikliku tagatise andmine, mis hõlbustaks oluliselt gaasitoru rajamiseks vajalike laenude saamist.
Ülemaailmse kriisi mõju
Erinevalt varasematest tülidest mõjutab praegust ülemaailmne majanduskriis ja sellest tingitud naftahinna järsk langus. Gaz-prom peab seetõttu kevadel gaasihinda langetama ja leppima sissetulekute vähenemisega, mis gaasihiiu suurt võlakoormat arvestades pole just meeldiv väljavaade. Siit ka Venemaa huvi jätkata igal juhul alternatiivsete tarnekanalite rajamist: see tähendab investeeringuid ja tootmise jätkumist ajal, mil teistes riikides, näiteks Ukrainas, tuleb maadelda tööstustoodangu vähenemise ja sellega kaasneva tööpuudusega, mida eeldatav maagaasi hinna tõus võiks veelgi võimendada.
Ukrainal on tõsine hirm gaasihinnaga manipuleerimise ees, sest enamik sisseostetavast maagaasist läheb sealsele tööstusele, kus tootmine on tänu odavale toormele ja kütusele ning madalamatele palkadele odavam kui mujal Euroopas. Kui Ukraina peaks ostma maagaasi Gazpromi pakutud hinnaga 400 USA dollarit tuhande kuupmeetri eest, siis üks konkurentsieelis kaoks ja majanduskriis Ukrainas süveneks veelgi.