Link kopeeritud!

Andres Maimik: Nomen est omen – nimi on märk

 (59)
Andres Maimik: Nomen est omen – nimi on märk
Andres Maimik

Ühel päeval teatas mu 13-aastane poeg, et koolis narritakse teda, et ta isa olevat pede. Tuli välja, et põhjuse selleks arvamuseks on andnud üks telereklaam, milles ma kehastasin naiselike maneeridega moekunstnikku. Olin sõnatu.

Esiteks, mis eas areneb inimeses välja oskus eristada elutõde fiktsioonist? Milliseid eluks vajalikke oskusi koolis üldse õpetatakse, kui mürsikutel puudub isegi säärane elementaarne eristusvõime? Soovitasin pojal vastuseks kasutada aristoteleslikku loogikatehet: kui tema isa esindab vähemust, kelle sugulised huvid keskenduvad oma soole, siis kuidas saaks ta poeg üldse olemas olla? It takes two to tango.

Vahejuhtum andis hiljemgi mõtteainet. Mis värk lastel selle pedendusega on? Kust kuradi kohast on nad nii varases eas hankinud fundamentaalse ärevuse homoseksuaalse orientatsiooni ees? Tärkava seksuaalsuse segadikus trummeldab vaid üks katkematu hirm: ega ma ometi ise selline ei ole... Oma alibi tõestamiseks tuleb igaks juhuks kõik teised pedeks tembeldada.

Laste filtreerimata maailmataju on ju tegelikult peegeldus ühiskonnas ringlevatest käibetõdedest, eelarvamustest ja hinnangutest. Laps imeb ka laste keelde tõlkimata jäetud materjali käsnana sisse ja võtab oma karmis, puhtal olelusvõitlusel baseeruvas lasteühiskonnas kasutusse samad postulaadid.

Sõna saab lihaks

Järelikult ei ole sõna nii süütu, kui algul tundub. Nomen est omen – nimi on märk. Sõna ise ongi tegu. Piibliski on kirjas, et sõna muutus lihaks. Sõnast saab hinnang, hinnangust deklaratsioon, deklaratsioonist seadus, kohtuotsus või sõjakuulutus. Ja see muudab juba kapitaalselt reaalsust.

Olgu peale, meil on mõtte-, sõna- ja väljendusvabadus, pluralism ja kõik need head asjad. Jumal tänatud, et nii on. Me elame kõige vähem sitas maailmakorras kõigist võimalikest variantidest. Aga kuidagi kipuvad sellest kõikelubavast häälte kakofooniast välja kostma just jõuliseimad väljendused ja otse-näkku-ütlemised. Kui iga mõtte jaoks on aega täpselt 20 sekundit, siis paki, mees, oma seisukohad kokku ühte määravasse lausesse. Siis ehk keegi võtab vaevaks sind kuulda. Kui aga sind juba kuuldakse, siis lisa järjest püssirohtu. Mida krõbedam, seda uhkem.

Nii ongi juhtunud, et üks populaarne poliitik lubab oma kolleegile kuuli kuklasse kihutada, teine oponentidele kraavi valmis kaevata. Parlamendisaadik nilbitseb tele-eetris rassistlikul moel. Hinnatud poliitvaatleja kuulutab, et vabariigi president on reetur ja kõik riigikogu liikmed kriminaalid. Ja järgijad patsutavad õlale: vaat, kurat, ainus aus mees, julges välja öelda, kuidas asjad tegelikult on. Isiklikud sildistamised on järjest kasvav trend: varsti oleme tagasi macho’likes 1990-ndates, kus linnapea käib gangsteripealikuga litsimajas kohvitamas ja jäägripealikud peavad tulevahetust politseibossidega.

Isegi siis, kui muidu sümpaatsete vaadetega humanitaarprofessor nimetab oma poliitilisi oponente moraalseteks värdjateks, käib jõnks läbi. Üks asi on hukka mõista petmine ja hämamine, poliitilisel tasandil toimuv oportunism ja kaval kombineerimine, teine asi on oma vastaspoole iseloomustamiseks kasutada pihtas-põhjas-väljendusviisi.

Hüsteeriline hädaldamine stiilis „tagasi N. Liidus”, „õigusriigi lõpp”, „sõnavabaduse lämmatamine”, „reformikommunism” muudab opositsiooni argumentatsiooni kuidagi ebaelegantseks, kuidas öeldagi – eidelikuks. Lõppude lõpuks visaku esimene kivi see, kes on patuta. Kes ei ole elus ja olmes toime tulemiseks pidanud pisut kombineerima ja mahhineerima? Isegi kõige puhtama särgikaelusega sotsialistid. Ja objektiivselt hinnates pole sõnavabaduse ja demokraatia seis hullem kui viis või viisteist aastat tagasi.

Reljeefne eneseväljendus on tunginud ka kultuuriväljale. Palavalt armastatud kirjanikud ja arvamusliidrid pröökavad leheveergudel, raadioeetris, feisbuukis nagu purjus meremehed või gängstaräpparid, kes ei mahu iseendasse ära. Tajutav on kultuurikogukonna teatav macho-maailma ihalus. Ilmselt tajutakse ennast liiga beetana, liiga naiseliku, hooliva ja pehmena. Seetõttu hakatakse idealiseerima vastaselementi: toorest mehelikku pauerit.

„Öelgu, kuidas on!”

Suurem osa avalikkust ei ootagi peale hinnangute sügavamat analüüsi. Sest hinnang on analüüsist oluliselt lihtsamini haaratav, polariseerib meie eest maailma heaks-halvaks, ilusaks-inetuks, targaks-lolliks. Analüüs on tarbijale liiga tihke amps: segane ja ümmargune udutamine. „Öeldagu juba, kurat, kuidas asjad on, mitte ärgu vahutatagu!” Analüüs nõuab nii analüüsijalt kui ka lugejalt teatavat empaatiat, materjali sisseelamist, aega, intelligentsi ja meetodit. Ning kulutatud vaev ja aeg ei garanteeri analüüsijale mingit populaarsust, sest publik vajab ainult kiirelt seeditavaid mõtlemisvormeleid.

Loe veel

Jõulistel ütlejatel on ka see eelis, et rahvas peab neid karismaatilisteks isiksusteks. Eks nad ongi, aga hoidku jumal meid igasuguste karismapommide eest. Karismaatiline liider usub, et tal on kõrgemalt antud volitus kõneleda kõiksuse häälel, jagada ilmeksimatuid hinnanguid absoluutse tõe positsioonilt. Eneses veendunud sõnumitooja on muidugi lummav, tema sisendusjõud kaasahaarav ka täiesti normaalsele inimesele. Aga selline karismaatilisus hävitab juba eos ratsionaalse argumentatsiooni võimaluse.

Karisma tähendab populismi. Kui president Obama pidas vastaskandidaadiga esimese teledebati, siis peeti teda suureks kaotajaks, sest ta esines liiga viisakalt. Järgmistes debattides muutis ta oma strateegiat: esines agressiivsemalt, võttis kasutusele populistliku sõnavara, ründas esimesena ning ennäe: tema veenvus paranes rahva silmis oluliselt.

Muidugi mõjub teatav kogus sõimu tervistavalt isegi sõimatavale. See kiirendab vereringet, paneb indiviidi liigutama ja suurendab vajadust ennast tõestada. Sama kehtib ka ühiskonna tasandil. Koloriitne, irooniline ja terav debatt tõstab kollektiivset testosteroonitaset, lahutab meelt, loob mõttekaaslusi ja pingevälju. Rowan Atkinson lausa käivitas kampaania solvamise kui inimõiguse toetuseks. Olen kolmel käel poolt.

Aga kui sõimu koguneb liiga palju või kui see on liiga vali, liiga kuri ja üksmeelne, satub sõimatav segadusse ja masendusse, kaotab teovõime ning vajub lõpuks enesehaletsuse lavatooriumisse. Kellele seda vaja? Kui reljeefne sõnakasutus muutub ühiskonnas liiga domineerivaks, nii et ratsionaalne diskursus ei kosta enam välja, siis möirgavad mõttevahetuse asemel vihkamise tunnid ja sõna saab pikkamööda lihaks. Roiskunud, kärbseid täis lihaks.

Koolikiusamise pikendus

Ka liberaalses ühiskonnas hiilivad totalitaarsed tendentsid nii võimu kõrgustes kui ka rohujuure all. Eelarvamuste ja viha kontsentratsioon mürgitab õhu roheliseks, osav demagoog ja melodramaatiline retoorik kehutab negatiivselt üles ka need indiviidid, kes on siiamaani suhtunud ohvrisse ükskõikselt või heatahtlikult. Verbaalne tümitamine on koolikiusamise pikendus täiskasvanute maailmas: selle alateadlik eesmärk pole tihtipeale õigluse jaluleseadmine, vaid kompensatsiooniiha. Ligimese allalaskmise kaudu enese positsiooni kergitamine. Ohver on kaotaja igal juhul, isegi siis, kui ta leiab võimaluse oma seisukohta väljendada.

Esiteks, väitluskunsti põhireegel väidab, et esimesena lööjal on suur eelis. Tuleb ainult lüüa valusalt ja fataalselt. Teiseks, kui sa liiga palju protestid, jääd igal juhul naerualuseks. Kui tuntud telenägu kord üht kirjameest mõnitas ja solvunud literaat otsis kohtu kaudu rahalist hüvitist, siis väljus olukorrast moraalse võitjana ikkagi telemees. Vaikimine oleks küll šikk ja stiilne, aga siis jätad mulje, et lasedki end peksta. Avalik laussõim stig­matiseerib sõimatava. Ükskõik mida ta tulevikus ka ette ei võtaks, vaatab avalikkus teda läbi ühe prisma.

Olukord, kus keegi ei söanda enam midagi teha ainuüksi sellepärast, et võib tõrelda saada, on ka keskpärane. Polegi nagu enam kedagi sõimata. Ja koolide ümbruse akustiline pilt muutub ka kaunis üksluiseks, kui alaealised ei kasuta omavahelistes debattides ära kogu emakeele variatsioonirikkust, kõiki neid elegantseid „omasooiharaid”, „pruuni augu rüütleid” ja „rosinavendi”, vaid piirduvad tuima „pede-pede-pedetamisega”. Kõigest eelnevast lähtudes otsustasin siinses kirjatükis jääda soliidseks ja jätta kõik nimed nimetamata.

Võida reis Toscanasse Arvamus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare