Andres Paling: Kuidas ma tööd ei saanud
(1)
Minu lugu on tavaline. Ettevõte, kus töötasin, läks 2012. aasta lõpus pankrotti – nagu idufirmadega sageli juhtub. Seadsin, paberid näpus, sammud töötukassa poole ja vormistasin end töötuks. Ehkki sain suurt töötushüvitist, umbes 800 eurot kuus, tahtsin uut tööd. Pärast kuu aega kestnud töötustaaži nägin kuulutust, millega töötukassa otsis ettevõtlustoetuste peaspetsialisti. Ehk kedagi, kes nõustaks töötuid ja aitaks neil äriplaane teha, et nad saaksid oma ettevõttega alustada.
Mõtlesin, et oleks piinlik kandideerimata jätta. Olen elus koostanud 30–40 äriplaani. Peale nõukogude ajal saadud majandushariduse olin aastatel 1999–2002 Tartu ülikoolis ärijuhtimise magistriõppes ja sooritasin magistrieksami. Tõsi, magistritöö jäi ajapuuduse tõttu kirjutamata. Olen töötanud EAS-i divisjoni direktorina, EAS-i Soome esinduse juhina ja veel mitmes erafirmas. Mida kandidaadilt nõuti? Majanduse kõrgharidust, kolmeaastast töö- või ettevõtluskogemust, vene ja inglise keele oskust, meeskonnatöö kogemust, ettevõtluse ja turu tundmist ning äriplaanide koostamise ja hindamise kogemust. Mul olid kõik tingimused täidetud, mõned koguni kuhjaga.2013. aasta jaanuaris saatsin töötukassale motivatsioonikirja ja CV. Jäin ootama kutset intervjuule, sest olin kindel, et paberi peal olen oma sobivuse tõendanud, ja intervjuu olnuks n-ö võimalus kontrollida oma sobivust meeskonda.
