ANDRES TARAND: Säästev areng või arengupeetus
Põikamata põgusaltki tagasi inimkonna evolutsiooni mõne miljoni aastasesse kulgu, millele parlamentaarse Eesti Vabariigi mõju on olnud tühine, tunnistagem uhkusega, et säästva arengu avalikus ajaloos oleme marssinud maailmaga ühte sammu tervelt 2/3 koguajast, veidi üle kümne aasta.
Ma ei pea oma ülesandeks lahendada terminoloogilist vaidlust, kas poleks parem rääkida jätkusuutlikust, mitte säästvast arengust. Antud juhul on olulisem ÜRO (Brundtlandi)komisjoni poolt defineeritud asja sisu, mida lõpuks ka Eestis jääb märkima üksainus termin.
Alustasime võõrsil ja vähese kodutöö järel Rio de Janeiro tippkonverentsil 1992. a. juunis. Esimene dokumenteeritud katse kodus asju liigutada pärineb märtsist 1993, mil valitsuse määrusega läkitati riigikogusse otsuse projekt “Säästliku arengu kohta”. Selle preambula sõnastas riigikogu mõttelaadi nii:
andes aru globaalsete ökoloogiliste probleemide tõsidusest ja vastuolulisusest;
toetudes rahvusvahelisele looduskaitse strateegia ja säästliku arengu põhiseisukohtadele;
kooskõlas ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsi (Rio de Janeiro 1992) kokkulepetega ning tunnetades vajadust nende konkreetseks rakendamiseks ning arendamiseks;
tunnistades, et Eesti majandusel ei ole alternatiivi ressursside säästlikule kasutamisele;
pidades eriti silmas arengu suunda Põhjamaades ja Euroopa Ühenduses ning sellest tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi;
rõhutades põhimõttelise sisepoliitilise kooskõla möödapääsmatust säästliku arengu eesmärkide saavutamisel;
olles veendunud Eesti ühiskonna valmisolekus hoiduda loodusressursside raiskamisest.
Järgnes otsustav osa kontseptsioonist ning arengukavadest. Teatavasti viis protsess kahe aastaga säästva arengu seaduse vastuvõtmiseni, mis 1997.a. täiendusega määras need ühiskonna tegevusalad, kus planeerimine arengukavade kujul on kohustuslik. Nähti ette ka riigisisene tehnika, kuidas riigikogus tehtud kavad ekspertiisi ja avaliku arutelu järel taas riigikogusse jõuavad ja seaduse jõuga toimima hakkavad.
Esimese viisaastaku saavutused. 1995. a lõpul Sofias peetud Euroopa keskkonnaministrite konverents võttis meiesuguste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arengupeetuse kokku järgmiselt:
raskused tasuvuse analüüsi ning riski määranguga;
kasutatavate ressursside ebakindlus;
ministeeriumide vahelise kommunikatsiooni puudumine;
arusaama puudumine valitsuses ja parlamendis;
planeerimise kui kontseptsiooni ebapopulaarsus;
vajadus alles luua otsustajate struktuurid (eriti omavalitsused);
nõrk avalikkuse osavõtt.
Isegi maha arvates riigi alguse objektiivsed kasvuraskused, üllatasid mind mõned radikaalsed reaktsioonid ka Eestis. Kui peaministrina valitsuses 1994. aastal esimest korda planeerimise jutuks võtsin, nähvas praegune keskkonnaminister Heiki Kranich, et miks soovin ma sotsialismi restaureerida. Teadsin küll, et ta on juba Milton Friedmani läbi lugenud ja serveerisin ettevaatlikult, et iseregulatsiooni kõrval on planeeritavat ühiskonnas ehk 20-25%. Edaspidi oli siiski vastuolude vältimiseks kasulikum öelda “planeerimise” asemel “kavandamine”. Teiseks, tollal oli (tõsi küll, mitme ministeeriumi väljaarenematuse juures) ühendus ministeeriumide vahel parem kui praeguses partokraatias, kus ministrid täidavad eeskätt “püha parteilist ülesannet” ja sedagi üksteise vastu.
Siiski hakkas arengukavade vanker riigikogus tasakesi veerema alates 1996. aastast ning on seda teinud tänaseni tempoga umbes kaks arengukava aastas. Need on esitatud küll täiesti kontrollimata ja korrastamata nimede all, nagu põhialused, strateegia, riiklik programm, põhisuunad, lähtekohad. Kuid need puudutavad julgeoleku, hariduse, kultuuri ja teaduse strateegiate kõrval ka klassikalisi säästva arengu alasid, nagu keskkonnastrateegia, energeetika ja metsandus. Ja sellega positiivne osa säästva arengu läbitud teest Eestis lõpeb. Algus on, aga arengut ei ole.
Vähese omanikupõlve puudused. Nagu mujalgi maailmas, on piduriks ka üks tänapäeva demokraatia ebatäiuslikkuse mehhanism. Rooma Klubi esimese raamatu esimesel joonisel kujutati inimkonna huvisid aja ja ruumi teljel. Praegu, nagu aastatuhandeid varemgi, on inimkonnast suurema osa huvid keskendunud mõne aasta jooksul toimuvale oma perekonnas, naabruses või linnas. Enamuse hääli taotlevatel poliitikutel tekib tugev kiusatus joonduda nende huvide järgi, kuna vajalikest ülemaailmsetest uuendustest pajatamine on riskantne, kui üldse jõukohane.
Inimesi Eestis on peetud looduse- ning looduskaitsesõbralikeks. Kindlasti see abstraktsel tasandil nii ongi, kuigi oleme sunnitud tunnistama ka suurte rühmade müraarmastajate, prahiloopijate ja autoga liivarannas rallijate olemasolu. Põhiline vastuolu tuleneb siiski omanikuks olemise vähesest ajast, mis räigematel juhtudel seostub juhmi üleväärsuskompleksiga. Kui jurist või vallaametnik ei suuda taibata kallasraja mõtet, on jumal ametit andes unustanud muu vajaliku kaasa anda. Või mõistusele mõeldud koljuõõne täitnud käiberetseptiga “raha eest saab kõike”.
Õnnetuseks näib sama mentaliteet olevat võimust võtnud monoparteistatud keskkonnaministeeriumis, kus valimistest saadik pole leitud rohtu ebaseadusliku ehitustegevuse ega omavolilise metsaraie vastu. Hiljutisel peaministri kohtumisel keskkonnaorganisatsioonidega teatas ministeeriumi ametnik, et mets on eeskätt omand. Seega, kui omanik metsas sigatseb, pole see teiste asi. Ei halli mälestustki taastuvate ressursside loogikast ega metsa polüfunktsionaalsusest, millest ometi juhinduti varasematel aastatel ka Eestis.
Arengukavad paberikorvis. Teine raskus, sedapuhku mitte turumajandusega, vaid vana sotsialistliku mõttelaadiga seotu, on suhtumine arengukavadesse kõnekäänu “paber kannatab paljugi” järgi. Näiteks 1998. aastal parlamendis vastu võetu energeetika arengukava läkitas valitsus mõtteliselt paberikorvi juba samal aastal.
Valitsuskomisjon, mis loodi energeetikasektori restruktueerimiseks, muutis arengukava vaimu vastupidiseks ehk põlevkivimonopoli kehtestamiseks. Tõsi, sõnavara valik oli ettevaatlik. Räägiti ühtse väärtusketi loomisest, põlevkivienergeetika jätkamisest pikemas perspektiivis, peamise ülekande- ja jaotusvõrgu viimisest Eesti Energia alla ning elektrienergia ekspordi suurendamisest. Ei sõnagi põlevkivielektri tegelikust hinnast (s.o koos keskkonnakahju korvamisega) ega vajadusest energeetika sujuvalt ning jätkusuutlikult ümber häälestada.
Kui metsanduse puhul oli valitsuse argument äsja, et metsaseadust ei saa teha enne metsanduse arengukava (mis on ka loogiline), siis energeetika puhul on lugu vastupidine. Hoolimata sellest, et kaksikliit oma koalitsioonileppesse kirjutas energeetika arengukava revideerimise selle aasta detsembris. “Kivisööjate” (põlevkivist toitujate) seltskond, kes varem kordas, et põlevkivile ei ole alternatiivi, kaldub nüüd genesise peatüki uue seletamise juurde: alguses lõi jumal elektrivõrgu ja seitsmendal päeval inimese nende võrkude näo järgi. See tähendab, et Eesti elektritraadid alternatiivset energiat ei juhi
Kiireloomulised ülesanded. Esimene ja kõige tähtsam: kehtestada parlamentaarne järelevalve. See tähendab pidevat valitsusasutuste kontrollimist riigikogus vastu võetud arengukavade järgimises. Mis tahes valitsus peab tunnistama riigikogu otsusega kehtestatud arengukava ülemuslikkust edaspidiste aktide vastuvõtmisel või tõsiste vastuolude korral tooma arengukava ümbertegemiseks uuesti riigikogusse. Olen kord pakkunud selleks ja üldse arengukavade arutamiseks erikomisjoni loomist – kokkuleppelise nimega tulevikukomisjon. Üritus takerdus presidendi valimisaasta luulu, et kõik, mida tehakse, on valimispropaganda. Seda häda nüüd ei ole. Komisjon peaks koosnema pikaajalisest arengust huvitatud inimestest, kes eriti kaaluvad seoseid eluvaldkondade vahel. Kogemus näitab, et olemasolevad alalised komisjonid omapead hästi toime ei tule.
Teine ülesanne on korrastada strateegilised dokumendid ja nende nimetused nii, et need vastaksid kindlatele tingimustele. Näiteks jääksid arengukava ning strateegia, kusjuures esimest iseloomustagu täpsed arvulised eesmärgid. Äärmiselt oluline on mõista, et arengukava tähendab eesmärgipüstitust, mis ajaliselt ületab ühe-kahe valitsuse eluaja. Sellest lühem plaan on ministeeriumi töödokument, mida parlamenti tassida pole mõtet (näiteks turismi arengukava kolmeks aastaks). Ainult sel viisil on võimalik vähendada konjunkturistlikke tõmblusi eluliselt tähtsate ja pikkade arenguprotsesside ümber.
Kolmandaks vajame parlamendis kokkulepet, kuidas rahastada strateegiaga suunatud pikaajalist protsessi nii, et iga aasta eelarves taktikalised kiusatused ning ennustamatud kõikumised majanduses seda arengut ei pihustaks.
Mis võiks olla ühiskondlik leping? Sellest on pajatanud president Arnold Rüütel, asja sisu lähemalt avamata. Loodan siiralt, et tegemist ei ole Rousseau’ samanimelise teose ideega, kuidas rahvas otsedemokraatiaga igas küsimuses oma võimu teostab, ilma seadusandvaks, täidesaatvaks ning kohtuvõimuks jagunemata. Tõsi, mõtteline osa eesti rahvast on saadud laulupidude aegu küll ühele platsile kokku. Kuid mitte enamus ega kõik ja mitte iga nädala igal tööpäeval, nagu näiteks meie suure hulga taskuvaraste üle kohtumõistmine muu kõrval nõuaks. Loodan, et see pole ka olukord, kus kõik saavad kõigiga hirmus hästi läbi, tüli ja pahandust ja lahkarvamusi üldse ei ole (vanemad elanikud ju mäletavad: davaite it druno, vsje vmestje). See oleks niisugune udupall, et kui lased ennast sinna sisse talutada, siis on vilu ja niiske olla ja välja ei näe. Aga kindel on, et väljas tehakse valgustkartvaid asju.
Vältimatute vastuolude kõrval on rida elualasid, kus kokkulepped on võimalikud. Need ongi arengukavad ja strateegiad, mis peavad kohustama erakondade enamust ning kolmandat sektorit. Kui on leppimise tahet, lahenevad ka eelarve probleemid (et kindlustada pikaajalise eesmärgi saavutamine) lihtsamalt ning kokkuvõttes on järjepidev protsess säästvaks arenguks tagatud.
Nii lihtne see ongi. Aga ei tule välja, kui poliitiline tahe piirdub endiselt ainult taktikaliste küsimustega (näiteks valada valimistel raha maha, aga mitte pensioni teise sambasse). Horisondil ei ole palju märke, et igapäevane poliitiline tahe teisi tüssata asenduks kiiresti kokkulepete reaga, mis kokku moodustakski Eesti arengukava. Praegune riikliku arengu kava imeti sundkäiguga pooltühjusest välja. Kõrgeid tippe ei vallutata tormijooksuga. Alpinistid liiguvad laagrist laagrisse. Nii on lugu ka säästva arenguga.
