ANDRES TOODE: Seisukohad selgeks enne dialoogi
Samas pole ükski osapool selles vastasseisus oma dialoogivalmidusega just hiilanud. Pigem on pekstud teist ultimatiivsete nõudmistega või esitatud ennastõigustavaid monolooge.
Tegelikult polegi minu arvates küsimus üldse dialoogis või selle puudumises. Kui asjad oleks korras, poleks mingit dialoogi vajagi. Teineteise süüdistamise asemel peaksid tüli osapooled endale oma lähtepositsioonid selgeks tegema. Esmalt isekeskis välja selgitama ja kokku leppima, mis on nii oluline, millest ei olda nõus ühegi kompromissi nimel loobuma. Seda peaksid tegema nii eestlased kui ka venelased. Ja seejärel sellest üksteisele ka selgelt teada andma.
Mulle – ja ma tegelikult arvan, et kõigile (hea küll, enamikule) eestlastele – on selliseks “viimaseks sillapeaks” tõsiasja tunnistamine, et 1940. aastal okupeeris N Liit Eesti ja 1944. aastal tegi ta seda taas. Ma olen nõus diskuteerima venelastega Teise maailmasõja tähenduse üle, ma olen valmis aktsepteerima nende tundeid oma Suure Isamaasõja vastu, ma nõustun loobuma nende vabastamisjutu peale iga kord meenutamast, et see vabastamine kasvas üle okupatsiooniks. Aga ma ei ole nõus hetkekski möönma, et 1940. aastal toimus Eestis sotsialistlik revolutsioon või et 1944. aastal meid ei okupeeritud.
Mu jutt võib näida lahtisest uksest sissemurdmisena. On ju järjepidevus ja meie praeguse riigi samasus 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigiga üks meie riikluse alustala ja sellisena ka põhiseadusesse sisse kirjutatud. Nii on see kirjas Eesti ajalooraamatutes ja kooliõpikutes, nii eesti- kui ka venekeelsetes.
Kahjuks pole see fakt paljudele meie venelastele sugugi nii vaieldamatu. Ma ei räägi tänavatel roppusi karjuvatest äärmuslastest, vaid neist seaduskuulekatest Eesti või Vene kodanikest, kes sellel paaril ööl kodus istusid ja sündmusi telerist vaatasid. Nad tunnustavad Eesti Vabariiki reaalselt, nad käivad siin tööl ja saavad oma õigustatud osa siinse majanduse kiirest arengust, nad panevad oma lapsed keelekümblusklassi, et laiendada nende valikuvõimalusi haridus- ja tööturul, neil on eestlastest tuttavad, kellega käia kõrtsis õlut võtmas või keeglit mängimas. Aga nad ei tunnista, et Nõukogude Liit okupeeris Eesti.
Tunnistada ülekohut
Ma olen kaugel sellest, et arvata, justkui peaks iga Eestis elav venelane tundma piinlikkust Vene impeeriumi tehtud ülekohtu pärast või selle eest vabandust paluma. Ma ei poolda kollektiivse süü kontseptsiooni, piisaks täiesti, kui lihtsalt tunnistataks sellise ülekohtu asetleidmist. See on üksteisest lugupidamise elementaarne eeldus. Nende venelastega, kellel seda lugupidamist pole, ei saa kahjuks ka dialoogi pidada.
Ma ei süüdista revansˇistliku mõtlemise levikus ainult neid, kes niimoodi mõtlevad. Eeskätt on ikkagi süüdi Suure Venna valjult plärisev ruupor, mille all on raske iseseisvat mõttetegevust arendada. Või veel – nagu viimase aja jaburamad sõnavõtud tunnistavad, on Vene propaganda suutnud mõjutada isegi mitmeid eestlasi, kes Eesti meedia mõjuväljas asudes peaksid selle vastu ju immuunsed olema. Ühtlasi viskan korraliku kaljurahnu nende Eesti poliitikute kapsaaeda, kes valijate kaitsmise sildi all on imperialistlikke meeleolusid pigem tagant õhutanud ja seega integratsioonilt vaipa alt ära sikutanud.
Kuid selles, et üks osa meie kaaskodanikest on jäetud kaitseta võõra riigi infovälja, oleme süüdi kõik – nii riik kui ka selle kodanikud. Sest enamik meist on (või vähemalt oli) arvamusel, et Eesti ei suuda suure Venemaa ja tema ressurssidega propagandasõjas võidelda. Kardan, et niimoodi mõeldes oleme ka ise Vene propaganda ohvrid. Me ei pea ju hakkama vastupropagandat tegema kogu Venemaal, Euroopas ja Ameerikas ühekorraga. Lahendus on palju nutikam: piisab täiesti, kui piirdume oma kodanike kaitsmisega vaenuliku ideoloogia eest. Kui teeme seda tulemuslikult, on meil lojaalsed, võõrriigi propagandast mittemõjutatavad kodanikud. Ja see ongi parim ülemaailmne vastupropaganda.
