Eesti põhiseaduses või riigieelarve seaduses eelarvetasakaalu nõuet otsesõnu sätestatud ei ole. Meie euroeelses, valuutakomitee süsteemis tingis vajaduse eelarvetasakaalu järele 1992. aastal valitud rahapoliitika eripära, mis ei lubanud valitsusel ülemäärast eelarvepuudujääki või riigivõlga tekitada. Seetõttu ei olnud Eestil kunagi selles vallas ka probleeme Maastrichti kriteeriumide täitmisega. Eeltoodust võiks eeldada, et riigijuhtide antud lubaduse täitmiseks tuleks Eestis nüüd muuta põhiseadust, riigieelarve seadust või koguni mõlemat.

Kas lubadused on siduvad

Eelarvetasakaalu sätestamise lubadusest ehk kaalukamgi on aga üleskutse riikide parlamentidele arvestada Euroopa Liidu tasemel tehtavaid ettepanekuid eelarve ja majanduspoliitika kohta. Kehtiva põhiseaduse kohaselt on riigieelarve vastuvõtmine, nagu ka riigigarantiide andmine, riigikogu pädevuses. Tekib küsimus, kas ja kui palju võiks riigikogu olla seotud Euroopa Liidu tasemel tehtud ettepanekutega. Kui sellised ettepanekud võiksid olla siduvad, siis milline peaks olema nende õiguslik vorm?

Riigijuhtide avaldusest nähtub, et näiteks stabiilsus- ja kasvupakti küsimustes viidatakse Euroopa Komisjoni või selle pädeva liikme soovitustele ning antud on lubadus soovitustest kinni pidada. Lubaduse muudab eriliseks asjaolu, et Euroopa Liidu õiguses ei ole soovitusel siduvat õiguslikku jõudu.

Ilmselt ei teki Eestis debatti eelarvetasakaalu põhimõtte järgimise vajalikkuse üle. Ent siin võiks tekkida arutelu, millisesse õigusakti eelarvetasakaalu põhimõte sisse kirjutada. Näiteks põhiseaduse muutmise arutelude käigus enne Euroopa Liiduga liitumist soovitasid mitmed väliseksperdid lülitada eelarvetasakaalu käsitlev säte  põhiseadusesse.
Vaielda võiks ka selle üle, kas eelarvetasakaal peaks olema valuutakomiteelikult range või defineeritud näiteks Maastrichti kriteeriumidest tuleneva riigieelarve defitsiidi kolmeprotsendise suhtena sisemajanduse kogutoodangusse.

Praegusest rohkem võiks aruteludel pöörata tähelepanu hiilivale riigikogu pädevuste piiramisele. Suurem Euroopa Liidu kontroll liikmesriikide eelarvepoliitikate üle on mõne liikmesriigi lõdva eelarvepoliitika ja ülemäärase laenamise tagajärg. Juriidiliselt oleks korrektsem, kui euroala liikmesriigi rahandusalaste pädevuste ja kontrolli vahekord lahendatakse Euroopa Liidu aluslepingute muutmisega.