Ja nii lihtne ongi see pensioniea tõstmise matemaatika esmapilgul. Noorematel põlvkondadel on lihtsalt vähem lapsi ja nad elavad järjest kauem. Seega peavad nad kandma ka suuremat koormat, et ülal pidada endast vanemat põlvkonda, ja soovitatavalt panema lisaks raha kõrvale oma pensionipõlveks.

Seda arvesse võttes plaanibki valitsus tõsta pensioniiga 65. eluaastani kolme kuu kaupa aastaks 2026. Praegu on meil ametlik pensioniiga meestel 63 aastat ja naistel jõuab see sinnamaani 2016. aastaks. Plaanitav samm mõjutab kõiki, kes on nooremad kui 56. Rõõmusõnum on see aga praegustele ja lähiaastate pensionäridele, sest neid uus kord ei puuduta ja sotsiaalmaksu summadest makstavad pensionid lähevad jaotamisele väiksema arvu inimeste vahel.

Väiksemad kulud

Pensioniea tõusuga loodetakse saavutada kaks efekti. Esiteks soovitakse kokku hoida kuni kahe sünniaasta ehk ligi 33 000 inimese pensionikulud alates 2026. aastast. See võiks tähendada ligi 8% võrra väiksemaid riigi kulutusi pensionile ehk praeguses vääringus ligi 1,7 miljardit krooni. Teiseks, need, kelle pensioni-iga edasi lükatakse, peavad kauem töötama. See tähendab täiendavaid töökäsi ning omakorda täiendavat sotsiaalmaksu ja tulumaksu laekumist.

Kriitikute üks peamisi vastuväiteid on kartus, et inimesed ei elagi nii kaua, ja kui elavadki, siis ei jaksa nad enam töötada.

Praegu jõuab 65. eluaastani ligi 64% meestest ja 86% naistest. 2026. aastaks on lootus, et kui realiseeruvad kõik head plaanid rahva tervise parandamiseks, siis need osakaalud kasvavad juba 75 ja 91 protsendini. Kuid tõesti, mitte kõik ei saa sellises vanuses enam töötada. Seda mõjutavad ühelt poolt vanemaealiste enda füüsiline, vaimne ja sotsiaalne suutlikkus ning oskused ja teadmised. Teiselt poolt on vajalik töökohtade olemasolu sobiva töökeskkonna ning vaimsete ja füüsiliste nõuetega.

Pensioniea tõstmise senine kogemus meestel 63. ja naistel 60. eluaastani on näidanud, et see on jaganud pensionieelses eas inimesed kaheks. See on suurendanud nii vanemaealiste töötamist, kuid samal ajal on suurenenud ka töövõimetuspensionäride arv.

Lihtsustades võib öelda, et kümnest inimesest, kelle vanaduspensionile jäämise vanus on edasi lükatud, hakkab kaks saama töövõimetuspensioni, üks läheb paar aastat varem eelpensionile ja seitse töötab pensionieani välja. Viimastest omakorda neli jätkab töötamist ka esimestel aastatel pensionil olles ja seejärel järk-järgult loobuvad töötamisest. Seega toob pensioniea tõus kaasa meile laias laastus 25 000 potentsiaalset töötajat, 6000 töövõimetuspensionäri ja 2000 eelpensioni saajat.

Olemasolevate analüüside põhjal võib prognoosida, et ligi veerand on neid eakaid, kes ei suuda pensioniea tõusuga kaasa minna ja jäävad ühel või teisel viisil nagunii sotsiaalsektori kanda. Tõsi, riigieelarve jaoks on kokkuhoid seegi, sest keskmine töövõimetuspension ja eelpension on väiksemad kui vanaduspension. Kuid see näitab selgelt, et kui soovida pensioniea tõusust saada maksimaalset kasu, peab seda toetama tervise- ja tööturupoliitika.

Kas see on solidaarne?

Pensioniea tõusu puhul on oluline rääkida ka solidaarsuse eri aspektidest. On loomulik, et koos eluea pikenemisega pikeneb ka inimeste tööiga. Seega suurendab pensioniea tõus põlvkondadevahelist solidaarsust. Teisest küljest ei ole pensioniea tõus väga aus nende suhtes, kes on süsteemi jätkusuutlikkusse panustanud suurema arvu lastega. Paradoksaalsel kombel on need põlvkonnad, keda järjekordne pensioniea tõus tabab esimesena (sünniaastatega 1953–1963), andnud suhteliselt suure panuse pensionisüsteemi jätkusuutlikkusse, kuna neil on sündinud keskmiselt kaks last naise kohta. Alles nooremad põlvkonnad on need, kus laste arv naise kohta on järsult kukkunud. Solidaarsuse aspektist tasub seega sisse tuua koos pensioniea tõusuga praegusest tugevamalt laste arvu ja pensioniea vaheline seos. Näiteks eristades pensioniea suhtes ka lasteta, ühe lapsega ja kahe lapsega vanemaid, kes praegu on seatud võrdsele pulgale.

Viimaks tasub märkida, et pensioniea tõusu peetakse sageli kahjulikumaks just madalama sissetulekuga inimestele, sest nende tervis on kehvem, oodatav eluiga lühem ning võimalus üldse pensionieani välja jõuda on väiksem.

On ilmne, et pikas perspektiivis pensioniea tõstmisele palju alternatiive ei ole. Eestlastele ei ole meeltmööda võõrtööjõu sissetoomine. Ja ei Eesti ega rahvusvaheline kapital armasta jällegi kõrgeid makse. Küll aga saavad pensioniea tõstmise kriitikud välja tuua selle, et pensioni- ja sotsiaalpoliitika seisukohast ei ole praegu tegemist esmaprobleemiga, mille peale oma aega kulutada. Samuti võiks kaaluda paindlikumaid alternatiive fikseeritud pensioniea tõstmisele.

30 000 inimest aastas, keda see pensioniea tõus täiendavalt mõjutaks, on tagasihoidlik arv, võrreldes olukorraga, kus meil on ligi 70 000 töövõimetuspensionäri ja ligi 40 000 pensionäri, kes saavad enne pensioniiga mitmesuguseid eripensione. Rääkimata sellest, et meil on ligi 100 000 töötut lähematel aastatel. Seega ei näi pensioniea tõstmise kava, mis pika aja peale ette on mõistlik plaan, sobituvat sotsiaalpoliitika prioriteetide järjekorras nii etteotsa, et sellega peaks tegelema kiirustades, lausa jõulupühade ajast ametnike väärtuslikke öötunde näpistades.