Andri Maimets: Ilvese kõnest oodanuks tänavusel presidendiralli-aastal riigimehelikku suuremeelsust vaadata otsa ka iseendale ja oma lõppevale kümnendile
Ütles ta seda ju isegi, justkui pisut vabandavalt, et selleks kohustab teda põhiseadus. See aga ei anna ikkagi õigustust sellele, et ka argised kodused jutud – need rahva pidevast infonäljast või pealesurutud pooltõdedest tingitud hirmud ja mured – on alati uputatud suurilma paratamatusse. Raske uskuda, et iga eestimaalane suudaks päevast päeva, eriti veel pidupäeval, kuulata, kuidas "meil tuleb", "me peame" jne kohanema teiste muredega.
Ehkki ma nõustun, et väiklus teeb meid väiksemaks ja avatus suuremaks ning rahvana on meil palju õppida, tean ma, et (neist Eesti vähestest) suurlinnatuledest eemal elavate kaasmaalaste jaoks on sellised sõnad tühipaljas õhk. Kes ei tahaks, et tema president talle ütleks – me oleme üks tubli rahvas, me saame alati hakkama! Ja et tema president usub Eestisse.
Nii polnud Ilvese suust rahvale ja poliitikutele manitsusnootides kõlanu ju kellelgi uudis. Kohane! Arene! Tööta! Näe vaeva! Jah, eks me püüame, härra president! (Ehkki me kõik teame ju, mida Tammsaare selle töötamise ja vaeva kohta ütles: "Aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.")
Tõtt-öelda oodanuks tänavusel presidendiralli-aastal Ilveselt riigimehelikku suuremeelsust vaadata otsa ka iseendale ja oma lõppevale kümnendile. Kas ma sain hakkama? Millise Eesti ma endast jätan või järeltulijaile üle annan? Kas mul oli visioon... Või olin hoopis ise ühel pisut pikaks veninud visioonikonverentsil?
