ANDRUS ANSIP: õhupuhtus on väga suur mure
•• Peaminister Andrus Ansip, kas teie usute, et kliima soojeneb ja selles on süüdi inimene?
Reaalaineid õppinud inimesena pean kahtlema väidetes, mis pole sada protsenti tõestatud. Kuid teaduslikult on tõestatud, et atmosfääri paisatavad gaasid kahjustavad tervist: loote väärarengute ja surnult sündinud laste osakaal on suurem seal, kus õhk on saastatum. Mu abikaasa on günekoloog ja olen lugenud artikleid loote väärarengutest, mille korrelatsioon õhupuhtusega on väga tugev.
•• Kuidas olete Tallinnas rahul õhupuhtusega?
Rahul ei saa kindlasti olla. Oli ju aeg, kui me Eestis imestasime, et miks soomlased muretsevad meie elektrijaamade korstnatest õhku paisatavate gaaside pärast, need on ju neist nii kaugel!
•• Kui suhtute kõigesse kahtlevalt, kas peate siis samme, mida EL astub ja kliimateadlased nõuavad, põhjendatuks?
Jah. Inimese mõju kliimale võib olla hukutav: on rohkem argumente, mis seda kinnitavad, kui neid, mis seda kummutaksid. Õhku paisatavatel ainetel on mõju tervisele. Arutu fossiilsete kütuste põletamine ei ole hea, seda tuleks piirata ja kasutada rohkem rohelisi energiaallikaid.
•• Eile Kopenhaagenis alanud ÜRO kliimakonverentsil otsib maailm kokkulepet, mis järgneks 2012. aastal aeguvale Kyoto lepingule…
Mina soovin, et see kokkulepe sünniks võimalikult konkreetsena hästi kiiresti.
Esiteks tahame kõik elada puhtamas keskkonnas. Teiseks on Eestil vaja selgust: mis saab pärast 2012. aastat? Kui selgust pole, on raske teha investeeringuid. Meil on piisavalt põlevkivi järgmiseks 35–40 aastaks, läbiuuritud varud on olemas. Kuid me ei tea, mis saab süsinikdioksiidi kvootidest: kui palju saame tasuta, kui palju nende eest tulevikus maksma hakkame?
Kõiki mune ühte korvi ei panda: peame mitmekesistama elektritootmise portfelli. Ja kui pole selgeid ülemaailmseid mängureegleid, on raske investeerida. Praeguseks on väga tõenäoline, et Kopenhaagenist tuleb poliitiliselt siduv leping.
•• Nii et teie olete optimist?
Kopenhaageni konverentsi eesmärk on vähendada arenenud maade CO2 emissioone ning arengumaades piirata nende kasvu. Arenenud riigid on nõus kompenseerima vähem arenenud riikidele nende CO2 emissiooni kasvu piiramist. Näiteks Soome on valmis kulutama 15–30 miljonit eurot. Eesti arutas seda neljapäeval kabinetiistungil ja leidsime, et meie panus on üks miljon eurot aastas kolme aasta vältel. Võiks ju küsida, et miks me seda teeme majanduskriisi ajal. Aga Eesti on maailma mastaabis väga rikas riik.
Eesti otsene majanduslik huvi on, et nõudlus roheliste tehnoloogiate järele maailmas suureneks. Enamik eestlasi ilmselt ei tea, et iga viies generaator maailma tuuleturbiinides on toodetud Eestis, Tallinna lähedal Jüris ABB tehases. See on võib-olla üks suuremaid turuosi, mis ühel Eestis tegutseval ettevõttel üldse maailmas on.
•• Kui praegu on Eestis ligi 95 protsenti elektrist toodetud põlevkivist, siis milline on seis aastal 2020?
Põlevkivi ei kao kuhugi, kuid seda on võimalik efektiivsemalt kasutada. Kui põlevkivist toota õli, siis saab sellest rohkem rahalist kasu. Teiseks: tuuleturbiinid. Tuuleenergia on läinud odavamaks ja selle stabiilsus on suurenenud. Kuid siin on lahendamata reservvõimsuste küsimus tuulevaikse ilma puhuks. Ilmselt sobiksid gaasiturbiinid. Eks see tuuleenergia stabiilsus probleeme tekita, kuid probleemid selleks ongi, et neid lahendada. Paljud riigid saavad sellega hakkama, nad toodavad suure osa oma elektrienergia vajadusest tuuleturbiinidega. Taani ja Hispaania saavad sellega hakkama, küllap saab ka Eesti.
20–25 protsenti elektrivajadusest tahaksime tulevikus katta tuumaenergiaga. Ja kas see tuleb Ignalinast, kaabli kaudu Soomest või ehitame oma tuuma-elektrijaama, selle üle saame veel arutleda pikka aega.
Eestis tuleb kindlasti mõelda avamere-tuuleparkidele. Seal on tuult rohkem ja tuulepargid ei mõjutaks nii palju looduslikku kooslust. Maailmast on ju näiteid, kuidas tuulepargid on mõjutanud loodust: kui linnukene ei lenda, siis ta sitikat ära ei noki. Kui sitikas nokkimata jääb, sööb see sitikas taime ära, aga ta ei söö kõiki taimi ühtemoodi, taimekooslus muutub.
•• Mida te tuumaenergia puhul kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks peate: Leedu projekti, koostööd Soomega või Eesti enda tuumajaama?
Kui kolm aastat tagasi allkirjastati Trakais kommünikee uue Ignalina tuumaelektrijaama kohta, siis oli Eesti avalik arvamus tuumaenergia kasutamise kohta ebasõbralik. Aga avalik arvamus on väga kiiresti muutunud.
•• Te usute jätkuvalt unistusse Eesti oma tuumajaamast?
Kas see on nüüd unistus? See on praktiline vajadus. Aga iseküsimus on, kas see oleks Eesti tuumajaam või Ignalina tuumajaam, kust me saame osa oma energiast… Ignalina plussiks on, et vajalik infrastruktuur on juba olemas. Ja sealt võiks kilovatt-tunni kätte saada odavamalt kui Eesti tuumajaamast. Kuid me näeme, et arengud Leedus ei ole olnud väga kiired: keskkonnamõjude hindamisest kaugemale suurt ei ole jõutud.
Võiksime aastal 2013 tarbida ka Soome tuumaenergiat. Kuid Soome tuumajaamadest saavad mõistliku hinnaga elektrit põhiliselt tuumaelektrijaama omanikud. Soome avalik arvamus on välismaiste investorite kaasamise vastu. Oma tuumajaama ehitamise takistus on, et ei ole sobiva suurusega reaktoreid, mis toodaksid elektrienergiat tar-bijale taskukohase hinnaga. Mõistlik oleks teha tuumajaam võimsusega 1200 megavatti, aga sellele jääks Eesti turust väheks. Kui meil on südasuvel tarbimine ainult 400 megavatti, siis peaksime tuumajaama rakendama osalise koormusega. Ja see teeks omahinna väga kalliks.
Aga ma pean Eesti tuumajaama edasiarendamist väärivaks ideeks. Tänapäeval on tuuma-energia kasutamine märksa ohutum kui fossiilsete kütuste kasutamine.
•• EL tahab aastaks 2020 suurendada viiendiku võrra energiatõhusust. Mida teeb Eesti selleks, et energiat kokku hoida?
Me oleme seda juba teinud: Eestis paisatakse õhku poole võrra vähem süsihappegaasi kui aastal 1990. Jah, Eesti majandus on Euroopa üks energiamahukamaid. Aga ka Soomes on energiamahukas majandus.
•• Kuidas veel energiat kokku hoida — kas inimesed peaksid rohkem kasutama ühissõidukeid?
Ühistranspordi suurimaks probleemiks peetakse tavaliselt piletihinda. Kuid uuringud toovad välja, et ühistranspordi suurim vaenlane on selle kehv kvaliteet, mitte kõrge hind. Kui ühistransport on mugav ja kvaliteet hea – ning kui linnas on parkimisega probleeme ja autoliiklus aeglane –, siis eelistatakse ühissõidukit. Aga kui sa pead sõitma 20 aasta vanuses bussis, mis on ebamugav, rahvast paksult täis, liinid ei arvesta inimeste vajadusega ning ajavõit puudub, siis inimesed eelistavad pigem autot. Eesti tegelikkus on see, et inimene, kes on soetanud endale üle 20 aasta vanuse Datsun Cherry, ei lähe trammi, sest autos on mugavam. Mis järelduse peaksid sellest tegema linnapead? Ühistransport tuleb muuta mugavamaks ja kiiremaks kui sõiduauto kasutamine!
•• Kas teie ise olete keskkonnateadlik tarbija?
Pigem jah kui ei.
•• Milles see seisneb?
Keskkonnateadlikkus algab pihta juba jäätmete sorteerimisest.
•• … ja ühissõidukite kasutamisest?
See peaministri puhul kõne alla ei tule – kui ma hakkaksin trammis või trollis sõitma, siis need, kes peavad tagama peaministri julgeoleku, leiaksid, et see läheks väga kalliks. Aga muidugi võib ühissõidukeiks pidada ka lennukeid. Selles mõttes võin küll rinna kummi ajada ja öelda, et võrreldes väga paljude teiste peaministritega olen keskkonnateadlik, sest ei lenda mitte valitsuse lennuki, vaid ühissõidukiga. Aga see on nali.
