Andrus Kivirähk: Abielu ja kirik
Lood pole teisiti ka samasooliste kooseluga. Iga eksisteeriva nähtuse puhul on kaks võimalust: seda tunnustada või see kuriteoks kuulutada ja ära keelata. Nimetatud teist võimalust kasutati Nõukogude Liidus ja kasutatakse praegu Putini Venemaal. Euroopas on valitud tolerantsuse ja tunnustamise tee.
Abielu on täiesti enesestmõistetavalt kahe inimese omavaheline asi. Selleks et tagada endile ja oma järeltulijatele teatud juriidilised õigused, on tarvis anda ametlikele paberitele ka paar allkirja, aga see on kõik. Kolmandatel isikutel pole siin midagi õpetada ega näägutada, kõige vähem kirikul, keda pole mitte keegi volitanud kellegi abielukõlblikkuse teemal asjatundjat ja kohtumõistjat mängima.
Üritame mõelda loogiliselt: kuidas puutub kahe inimese otsus leivad ühte kappi panna kirikusse? (Ma nimme ei soovi kasutada täpsustavat sõna kristlik, sest sallimatust jutlustava organisatsiooni sidumine selle omadussõnaga on tegelikult täiesti kohatu.) Abiellutud on juba sajandeid enne kiriku tekkimist, abiellutud on seal, kus mingit kirikut pole kunagi olnudki, ja abiellutakse ka siis, kui kirikust on alles ainult ebameeldiv mälestus.
See, et mõned inimesed endale seda loogilist küsimust esitada ei oska, on sajandeid kestnud võimsa ajupesu tulemus. Kirik paigutas abielu nutikalt oma sakramentide hulka ja muutis laulatuse korraldamise monopoliks. Sellega saavutati täielik kontroll inimeste eraelu üle ja kindlustati pidev kopsakas teenistus, sest ega kedagi ju rahata paari ei pandud! Et jumal inimeste abielu taevas kehtivaks tunnistaks, pidi tasuma maa peal tema preestrile.
Meenub, kuidas „Cipollino” raamatus kuulutas vürst Sidrun kogu külas leiduva õhu enda omaks ja teatas, et külaelanikud peavad hakkama talle iga hingetõmbe eest maksma. Haigutamine ja ohkamine olid lubatud ainult eriti kopsaka summa eest.
Tänaseks on kiriku monopol murtud ja inimesed võivad pidada pulmi ilma vaimuliku isiku kohustusliku osaluseta. Köster ei pea enam käima Kiire ristsetel kõige kallimaid veine mekkimas. Tõsi, ikka leidub neid, kes lisavad oma pulmaprogrammi ka kirikutseremoonia –tavaliselt põhjendatakse seda väitega, et see olevat „ilus”. Maitse asi, on ju ka neid, kes eelistavad abielluda näiteks Las Vegases, kus paaripanija on liba-Elvis Presley. Ka see on omamoodi „ilus”, nii nagu on ilus kutsuda pulma pillimees või laste sünnipäevale mustkunstnik.
Igal juhul on kirik ja kirikuõpetaja tänapäeva pulmade puhul muutunud dekoratiivseks detailiks. Neil pole enam õigust sõimata läbi pruuti, kes juba enne paari minekut käima peale on saanud, ega võtta vastu otsuseid, kes kellega abielluda tohib. Ehkki nad igatsevad kangesti taga oma kaotatud võimu ja üritavad esitleda end eetilise kompassina, keerleb nende „nõel” üksnes omaenda loodud kinnisideede ümber. 1
