ANDRUS KIVIRÄHK: Aken veidrasse maailma

 (65)

Televusserist näidatakse „Unistuste printsessi”. Ups! Seda seriaali võib küll iga feminist edukalt oma loengutes negatiivse näitena kasutada, samamoodi nagu võitleva antifašisti sõnadele pakuvad tuge natslikes koonduslaagrites tehtud fotod ja võitlevale rohelisele pildid naftareostuse kätte kõngenud veelindudest.

Vaatemäng, kus üks sugupool muudetakse rikka prillipapa auks sitsivaks emasloomaks, on üsna karm. Ja samas muidugi naljakas, sest televaatajal on ju võimalik sisse võtta jumalaga sarnane positsioon ning silmitseda toimuvat pilvede kõrguselt – ja sääraselt distantsilt näeme vaid koomilist rumalust, mitte alandavat häbi. Samamoodi pahvatame naerma, nähes aknast, kuidas mõni joodik tänaval libiseb ja kõhuli pori sisse kukub.

Philip Pullmanni kuulsas triloogias „Tema tumedad ained” on tähtsal kohal üks ainulaadne nuga, millega on võimalik lõigata auke otse õhku. Nuga õigesti käsitsedes saab tekitada suvalisse kohta sobiva suurusega akna, mille kaudu on võimalik näha ja ka külastada teisi, meie omaga paralleelselt eksisteerivaid maailmu.

Reaalses elus on sääraseks aknaks televisioon. „Unistuste printsess” ongi vähemalt minu jaoks üks säärane paralleelne maailm, millega ma muidu kokku ei puutuks. Neid maailmu on teisigi – näiteks „Võsareporteri” ja „Tõehetke” omad. Muidu oma elevandiluust tornis elades arvaks, et sääraste inimeste olemasolu pole lihtsalt võimalik.

On see päris?

Aga võta näpust – Peeter Võsa või Hannes Võrno teevad oma imenoaga kiire ja täpse lõike ning minu ees avaneb pilt, mis pärineks otsekui mingist ulmefilmist. Tegevus toimub pealtnäha küll Eestis ja mitmed võttepaigad on äratuntavad, aga on need siis tõesti päris inimesed, kes seal askeldavad ja ennast lolliks teevad?

Ei või olla, äkki on tegemist siiski näitlejatega! Aga ei ole, sest Eesti näitlejaid ma tunnen, aga Eesti inimesi, nagu selgub, sugugi mitte. Selles mõttes on paralleelsetest maailmadest kõnelevad saated tänuväärsed, ehkki ega neid palju vaadata ei jaksa, sest uut ja kohutavat informatsiooni on liiga palju, tekkida võib mürgistus.

Pealegi poeb mingil hetkel pähe ebameeldiv küsimus – milline maailm on suurem? Esialgu tundub muidugi, et sinu oma. Need teised on lihtsalt mingid veidrad nurgatagused – tagahoovid ja kolkativolid, kus õilmitsevad iseäralikud eluvormid. Paigad, kuhu päike harva paistab, nii et taimed pole seal mitte rohelised, vaid valged, ja inimesed mitte targad, vaid totakad.

Aga mida enam imenuga õhu sisse avausi lõikab, mida rohkem sa kõiki neid pentsikusi näed, seda enam sa kahtlema hakkad. Äkki elabki suurem osa inimestest just nii ja hoopis sina ise oled mingisse tillukesse paralleelmaailma kuuluv veidrik? Maailma, kuhu need teised isegi ei viitsi oma noaga akent lõigata, sest sealt paistaks välja vaid „OP!” või  Sirp või Looming või midagi muud kultuurset ja igavat. Jah, sina vaatad küll „Unistuste printsessi” ja imestad issanda loomaaia liigirikkuse üle, aga nemad seal ei soovi vaadata, kuidas mõnes jutusaates kõnelevad rääkivad pead näiteks kirjandusest. Mistarvis? Neil on oma kuumaveetünniski lõbus ja magus pirnisiider ei saa kunagi otsa.

Presidendi ball

Ei, ega ma tegelikult ei kurda, mulle mu maailm meeldib. Polegi tarvis seda segada ja lahjendada. Tuleb lihtsalt teha mõned järeldused, neid arvesse võtta ja vastavalt edasi elada.

Näiteks – aitäh, kallis Evelin, et sa otsustasid oma peokülalisi kaitsta, ainult et seda pole sugugi tarvis, sest presidendi vastuvõtt kuulub juba ammu sellesse maailma, mille asukad Kroonika fotograafide eest kaitset ei vaja. Sealsamas maailmas asuvad ka „Tantsud tähtedega”, „Laululahing” ja teised populaarsed telesaated. Imestan, et seal pole missivalimisi – kuidas on võimalik, et säärane magus kompvek lasti kaotsi minna! Seda lehma annaks ju lüpsta nii, et anna olla!

Olen kindel, et enamik presidendi vastuvõtule saabunuist polnud põrmugi pahased, et nende pildid Kroonikasse ja Õhtulehte sattusid. Vastupidi, see täitis terve nende suguvõsa südamed ülima rahuloluga. Selleks ju sinna peole mindigi! Just siis, kui pilt lehte ei pääsenud, oldi vihased – kurat, kas me siis nii kehvad oleme, et... Sest pilt ajalehes näitab ju selles maailmas positsiooni! See on au!

Aga need üksikud tropid, nagu näiteks mina, kes lahke kutse vastu võtmata jätsid, ei teinud seda sugugi mitte ainult Kroonika hirmus. Veelgi ebameeldivam on ETV oma otseülekandega, see jalalt jalale tammuvate kätlejate järjekord ja taamal nuttev harf.

Üldse – pidu, kus tuleb kohustuslikus korras kanda ülikonda, süüa püstijalu ning pidada kinni mingist etiketist, on hirmus tüütu. Kui just soldateid järele ei saadeta, siis... Ei, ei.

Kuid nagu öeldud – tegemist on paralleelsete maailmadega. Ja need maailmad ei peagi segunema. Ei ole tingimata tarvis, et inimesed ühest maailmast teise volksaksid nagu akna kaudu toas vargil käivad kassid. Lihtsalt vaatame ja imestame teineteise olemasolu üle. Ja kiidame emakese looduse fantaasia vägevust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare