Erakonna viimastel päevadel avalikuks tulnud pätistumine on lihtsalt kirss tordil. Mina pean küll oma kohuseks kõiki siiamaani IRL-i jäänud sõpru-tuttavaid hoiatada: passige suurkogul hoolega oma rahakotti ja mobiiltelefoni ning kui teile tuleb vastu mõni tundmatu nägu, siis ärge vaadake talle silma, võite kohe molli saada. Issake, kui õnnelik võib olla Jaak Aaviksoo, kellele terendab turvaline töökoht Tallinna tehnikaülikoolis, ja kui kibedaid pisaraid võib unetutel öötundidel valada Kalle Muuli, keda Õpetajate Lehe ontlike naisterahvaste asemel ümbritsevad nüüd tsoonist naasnud isikud!
Tahan sõpru ja tuttavaid hoiatada: passige suurkogul hoolega oma rahakotti ja mobiiltelefoni.

IRL-i allakäik on olnud kiire ja põhjalik. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi tundus, et erakond uueneb ja on tõusuteel. Mina isiklikult olin küll väga lootusrikas ja seda häirivamalt mõjus paari tipu Reformierakonda ülehüppamine: milleks neil seda vaja oli? Praegu tundub, et Kross ja Alender ei teinudki nii valesti. (Vähemalt mis puutub IRL-i tolmu jalgelt pühkimisse, oravatega ühinemise asjus jään ma endiselt skeptiliseks.) Mida oleks neil Tsahkna või Männiku juhitavas erakonnas teha? Kui sotsidel oli esimehe kohale kaks head valikut, siis IRL-il on kaks halba. Aga see pole muidugi mingi uudis. Kui meenutada Isamaa teekonda Laari esimesest säravast valitsusest kuni tänase kurva päevani, siis tegelikult on olnud ainult üks esimees, kelle juhtimisel Isamaa on edu saavutanud, ja see oli Mart Laar ise. On olnud ka teisi juhte ja mitte vähe, aga nad kõik on jäänud Eesti poliitikaväljal kahvatuteks ääremängijateks ja erinevad üksteisest ainult valge värvi eri varjundite poolest. Margus Tsahkna ja Jaak Männik pole kahjuks erandid. Nii nukker, kui see ka pole, meenutab olukord IRL-is neid Rahvaliidu rahutuid aastaid, kui pärast karismaatilise rahvamehe Villu Reiljani sunnitud taandumist püüti talle asendajat leida ja leitigi – üks hullem kui teine. Viimaks klopsiti Rahvaliidu varemetest kokku EKRE, aga mis IRL-ist saab, seda me veel ei tea.

Üks võimalus on muidugi IRL-i arukama osa ühinemine Vabaerakonnaga. Aina kerkivast reitingust hoolimata on ka nende tulevik üsna hägune. Praegu peetakse neist lugu – nii nagu vahel peetakse targaks meest, kes seltskonnas alati vaikib. Võib-olla on tõesti tegemist sügava mõtlejaga, aga võib ka selguda, et tal on lihtsalt kõnehäire. Hulk praeguseid Vabaerakonna ikoone on poliitikas kindlasti juhukülalised ja pöörduvad varem või hiljem tagasi oma põhitöö juurde: tegema teatrit, väntama filme, kirjutama Jaan Tõnissoni monograafiat. Siis oleks tarvis erakonda tegusate inimestega tihendada ja IRL-is neid siiski veel leidub. Liitumine peaks loomulikult toimuma Vabaerakonna tingimustel. Retsid jääksid iseenesestki mõista välja, samuti Res Publica taustaga isikud, sest kui mingi seltskond on juba kaks erakonda põhja laskunud, siis kolmandat võimalust anda oleks vist liiast.