Andrus Kivirähk: Anvar Samosti missioon
Uusi erakondi üritavad moodustada inimesed, kes on vanadest paremal juhul ise lahkunud, halvemal juhul välja visatud. Eesti poliitika on otsekui Kolumbuse laev, kus õnnetutel meremeestel tuli leppida igivana soolatud lihaga, kuna värsket kraami polnud lihtsalt kusagilt võtta. Tagajärg: skorbuut ja hammaste väljakukkumine.
Olukorra kurbloolisus peitub selles, et kui mõni tõesti normaalne inimene annab avalikult teada, et tema on otsustanud poliitikasse minna, siis kõik tema sõbrad kohkuvad ja kukuvad hurjutama. Kas sa ogar oled? Tahad nende sekka minna? Eluisu on otsas või?
Samamoodi reageerisid vanemad ja targemad inimesed omal ajal mõne ulja nooruki soovile vabatahtlikult rindele minna. Ei, ei! Ära sa, hullpea, mine kuhugi! Mis sul nende sõjaga asja? Tark hoiab end sellistest hirmsatest asjadest alati eemale! Vaata, Juku, me peidame su hoopis lakka heintesse, seal saad rahus olla.
Tunnistan, et minagi olin esiotsa segaduses, kui Anvar Samost lõpetas oma saatejuhikarjääri raadios ja lubas mõne erakonnaga liituda. Esiteks oli saatest kahju, teiseks oli raske ette kujutada Samostit mingil parteikoosolekul robotina kätt tõstmas või valimisplakatil lolli lubadust andmas. Tõesti, mis see siis tähendab: inimene, kes siiani on liikunud heas seltskonnas, rikub nüüd ise vabatahtlikult oma elu ära, piltlikult öeldes kolib kesklinnast Koplisse.
Aga siis... Siis meenus mulle, et Kopli lähedal asub Kalamaja. Alles mõni aasta tagasi haletseti ka sinna elama asuvaid inimesi. Et issake – nii kole kant! Pätte ja joodikuid paksult täis. Ei julge tänaval käiagi, majad mädanevad ja igast aiaaugust jõllitab välja karvane lõust.
Täna see enam sedasi pole. Kalamaja on igati noobel elamurajoon ülesvuntsitud puumajade, mõnusate kohvikute ja jalgratastel ringi tuhisevate hipsteritega. Sinna julgeb minna. Sinna isegi tahad minna! Mõni paadialune vahib küll ka veel plangu tagant, aga nemad on varjud minevikust.
Kõik see juhtus just nimelt tänu sellele, et Kalamaja ei jäetud saatuse hooleks. Temast ei loobutud – et ah, see on üks lootusetu pätipesa. Kalamaja võeti üle.
Ega meil oma erakondadega ka muud üle ei jää. Ettepanek nad kõik sunniviisiliselt likvideerida on mõistetav, kuid sama teostamatu kui Hardo Aasmäe plaan lammutada Mustamäe. Üle jäävad kaks varianti: kas lüüa käega ja jätta parteid slummistuma või üritada nad asustada korralike inimestega. Selles mõttes väärib Anvar Samosti ennastohverdav tegevus tähelepanu ja miks mitte ka järgimist. Ei maksa teda vaadata kui üksikut enesetapjat.
