ANDRUS KIVIRÄHK: Blondi kohtuniku juhtum
Benny Hilli shows tuli üsna sageli ette järgmine stseen: kena noor naine siseneb haiglapalatisse, möödub pargipingil istuvatest meestest jne. Alati on tal seljas imelühikene seelik. Siis pillab ta midagi maha ja kummardub seda üles tõstma. Sel hetkel tõusevad närtsinud lilled jäigastunult kikki, vihmavarjud avanevad plaksuga, lipsud meeste kaelas ajavad end püsti nagu vilepilliheli kuulnud koprad, hot-dogid paisuvad ning venivad välja.
Ma ütlen, sõbrad, seda kõike olen mina ise oma ihusilmaga televiisorist näinud! Ma võin käe südamele panna ning vanduda, et kõik juhtus just täpselt nii. Seda arvesse võttes pole minu meelest mingi ime, kui ka ühel püstolil ilusat naisterahvast nähes iseenesest toru kuumaks ja pauk lahti läheks. Uskuge, maailmas juhtub väga seletamatuid asju, millest meil pole aimugi!
Kõik saavad juba isegi aru, et ma räägin praegu kohtunik Merle Partsi hämmastavast juhtumist. See on andnud kõigile eesti harrastusdetektiividele erutavat kõneainet juba terveks nädalaks. Tulistamine, mida päris alguses võinuks pidada klassikaliseks kuriteoks a'la “vihane röövel maksab kätte õiglasele kohtunikule”, omandas kiiresti hoopis irriteerivama jume. Säärast toredat juhtumit pole saatus eesti rahvale kinkinud sellest ajast saadik, kui Jaan Tõnissoni poeg Ilmar oma naise poolt armukadedushoos maha lasti!
Ajad on edasi läinud ja Merle Partsi lugu näikse olevat veelgi põnevam. Just nimelt, näikse, sest ega keegi ju avalikult ei räägi. See teeb aga loo veelgi kütkestavamaks, umbes nagu idamaa tantsijatari, kes on kaetud lehvivate looridega, mis ühelt poolt küll varjavad midagi, kuid teisalt lasevad ka küllaltki paljut näha, ja jätavad samas piisavalt ruumi fantaasiatele. Mis seal autos ikkagi juhtus? Vaat ei tea! Aga tahaks teada!
Muidugi, kui meil oleks sama terav mõistus, nagu näiteks Sherlock Holmesil, siis oleks meil vastus ammu käes. Holmes nõjatuks meie asemel lihtsalt oma tugitooli, süütaks piibu ja ütleks: “See on elementaarne, Watson! Mõelge faktidele! Noor ja kaunis naine ning terve, tugev mees – ma rõhutan, terve ja tugev mees, mitte haavatud sõjaväearst nagu teie – istuvad autos, mis on pargitud inimtühja paika, kus keegi neid ei näe. On sume õhtu... Kasutage nüüd natuke mõistust, reastage kõik faktid ja lahendus ongi käes. See on väga lihtne juhtum, ärge mind sellega rohkem tülitage ja laske rahus viiulit mängida.”
Aga Watson ei suuda loomulikult mitte midagi välja nuputada, ja mina samuti mitte. Ainsatki sobivat lahendust ei tule pähe! Küllap sellepärast, et mul endal autot pole, seega ma ka ei tea, mida seal tehakse. Nii palju olen siiski kuulnud, et auto on üks väga karm koht. Kuulid lendavat seal sees pidevalt, ikka ja jälle tapetakse ju mõni taksojuht! Ühes filmis nägin ma, kuidas keegi Vincent Vega laskis kogemata pea otsast auto tagaistmel istuval neeger Marvinil. Ja seda olen ma ka kuulnud räägitavat, et naisterahvastel olevat üldse parem autodest eemale hoida ja tee ääres hääletamine on väga ohtlik – autojuht võib olla kuri inimene ja su ära vägistada!