Seda, et rahvakogu oma ülesannetega kombekalt toime tuleb, võis ette aimata. Eestlased on ju tublid. Tõsi, päris paljud jätsid tulemata, aga seda ohtu, et üritus rahvanappuse tõttu läbi kukub, siiski polnud. Eesti inimesel on ikkagi veres luterlik kohusetunne ja kui teda kusagile kutsutakse, siis läheb ta ka viisakalt kohale, õigeks ajaks, puhtad riided seljas ja pea kammitud. Ta on „teinud kodutööd” ning „viinud ennast asjaga kurssi”. Kui üritus algab, käitub ta arukalt ning tasakaalukalt, kõneleb sumedalt, ei puhu pilli lõhki ning peab end üldse ülal nii eeskujulikult, et lausa lust vaadata – pärast aga korraldab tingimata väikese laulupeo! Tõesti, see on päris looduse ime kohe – kus iganes on koos suurem hulk eestlasi, kogunevad nad otsekohe laulukoori, nii nagu mesilased sülemisse või kured kolmnurka.

See kõik oli ennustatav. Ootamatu olnuks hoopis vastupidine stsenaarium, kus inimesi oleks lauluväljakule voolanud kordi rohkem, kui korraldajad ette nägid: nad oleksid vajunud kohale otsekui must pilv, ähvardavalt kõmisedes, kaarnad pea kohal lendamas. Need, kes tuppa mahuvad, lähevad tuppa, need, kes ei mahu, löövad õues sõjatrummi. Ning päeva lõpuks võetakse vastu hirmsaid otsuseid, selliseid, millest jääkeldris undki ei osatud näha, nagu näiteks käte maha raiumine riigivarastel ning keele suust välja rebimine nendel poliitikutel, kes on rahvale luisanud. Selliste nõudmiste peale võpataks ka Rait Maruste uhke süda ning klomp tõuseks talle kurku, nii et ta ei saaks üleoleval toonil kuulutada: jah, nende ettepanekutega tegeleb riigikogu juba ammu, miks te meid üldse tülitate?

Aga loomulikult ei juhtunud midagi säärast, sest eestlased pole ometi barbarid, vaid haritud eurooplased, kes oskavad mõttetalgutel käituda, usaldavad spetsialiste ning vormistavad sõnakuulelikult kõik lauale pandud ettepanekud. Võib-olla nad südamesopis tahaksidki ise presidenti valida, aga kuna targad mehed neile ära tõestavad, et parlamentaarses demokraatias ei sobi see mitte, siis noogutavad nad pead ja teevad „üllatava” otsuse.

Urmo Kübar mainis kusagil, et iibe, toimetuleku ning väljarände probleemi sedapuhku arutada ei jõutud. Ometi lähevad just need küsimused inimestele kõige rohkem korda! Ei usu, et kuigi palju leidub Eestimaal neid, kellele tõemeeli pakuks huvi see, mitut inimest on tarvis uue erakonna moodustamiseks või kui kõrge peaks olema valimiskünnis. Mitte nendest muredest ei rääkinud oma kõnes „rahva hääleks” ning „ajastu lühikroonikaks” edutatud Mari-Liis Lill.

Aga paraku just sääraste, peamiselt üsna tehniliste küsimustega tegeleski rahvakogu spetsialistide armust. Ja võib ennustada, et säärast kribu-krabu menetleb ka riigikogu meelsasti.

Seevastu ettepanek, et riigikogu liikmed ei tohiks kuuluda ettevõtete nõukogusse, mis on ju tegelikult sama vana kui Eesti riik, vaikitakse pigem maha, sest kui selline kole plaan läbi läheks, kahaneks näiteks Kalev Lillo sissetulek märgatavalt. Kuid pole viga, ega riigikogu pole rahvakogu kummitempel, inimesed ei saagi ju loota, et kõik nende ettepanekud läbi lähevad!

Punamütsike on oma koogiga vanaema uksest sisse astunud, aga sellel, kes voodis lebab, on suured silmad, suured käpad ja suur suu. Lubage mul Punamütsikese ja koogi saatuse suhtes skeptiliseks jääda.