Andrus Kivirähk: Eestlane ja suvi
Selleks ei valmistuta ja seda üritatakse lausa ignoreerida – hoolimata sellest, et miinuskraadid naha alla poevad. „Tubade kivipõrandad hingavad külma välja ja enamasti köetakse kortereid ainult paar tundi õhtul ja paar tundi hommikul. Suurem osa poode ja kohvikuid on kütmata, külmad nagu hauad,” kirjutab Viivi Luik. „Viiest öisest külmakraadist piisab. Hommikulehed kirjutavad, kui mitu kodutut on hinge heitnud ja kui palju alpikannikesi on külm Via Veneto puude all ära võtnud.” Umbes samasugused muljed on paljudel teistelgi, kes on veetnud oma talvi Vahemere ääres. Seal asuvad igavese suve riigid, mille elanikud suhtuvad talvesse kui tüütusse kontvõõrasse, kellel pole söögilauas kohta, isiklikust tassist rääkimata. Talv tuleb lihtsalt ära kannatada, tõmmata hõlmad koomale ja enesele lõdisemise abil sooja teha – küll päike peagi taas kõrgemalt käima hakkab ning siis muutub elu jälle normaalseks.
Eestis on kõik vastupidi. Meie valmistume talveks pikalt ja hoolikalt. Küttepuud peavad olema tehtud, vili salves, kartul võetud. Siis võib pool aastat kuumaks köetud tares istuda, rehapulki voolida ja tondijutte pajatada.
Eesti majad peavad sooja pidama ja nende küttesüsteem töökorras olema. Tuline radiaator või hõõguv ahi on eestlase suurim sõber. Kui veel palavamat soovid, küta sauna ja viska leili! Ja siis veel kõikvõimalikud külmarohud, alates auravast teest ja lõpetades viinapitsiga. Eestlane oskab talvega toime tulla, see on tema loomulik keskkond. Veab läkiläki ninaotsani pähe, paneb käpikud kätte, vildid jalga ja läheb reipalt õue lumememme ehitama.
Seevastu suvi – ja eriti palav suvi nagu tänavu! – rabab eestlased jalust. Nüüd oleme hädas nagu itaallased talvega. Suveks ei valmistuta. Kui palju leidub Eestis kortereid, kuhu oleks sisse ehitatud toimiv konditsioneer või kus akendele oleks paigaldatud luugid, et ereda päikesevalguse käest pääseda? Me ahastame, miks on Tallinna ühissõidukites palav nagu saunas, aga mingit võimalust olukorra leevendamiseks tegelikult polegi, kuna bussidel pole õhujahutust! Öeldakse: ah, küll akendest ja katuseluugist piisavalt tuult sisse puhub. Kuid sageli pole aknaid üldse võimalik avada, sest meie bussid on kohandatud sõiduks keset tuisku ja tormi. Suvi on Eestis anomaalia, mis tuleb lihtsalt välja kannatada nagu Itaalias talv. Jah, täna on palav ning inimesed oma kodudes ja tänavatel leemendavad higist, aga küllap varsti jälle külmaks läheb – selline on eestlase loogika.
Ja lõppude lõpuks: peale selle, et eestlane on talveelukas, on ta Valdur Mikita teooriat meenutades ka endiselt pooleldi ürgne metsaelanik, kes suvel lipsu kaelast kisub ja raginal padrikusse kihutab. Linnad kaevatakse suvel üles ja jäetakse turistidele, kohalik aga otsib palavusele leevendust võsa varjust, lombi kaldalt. Rebased ja hundid ei kasuta ka konditsioneere või päikesevarje, ajavad niisama keele suust välja ja saavad hakkama küll.
