Andrus Kivirähk: Euroopa õukonna tseremooniad
Me oleksime nad läkitanud otsekui pikale merereisile, veel pikemale kui see, mille tegid läbi Matvere ja Tätte. Nemad olid meil siiski pidevalt meeles, aga eurosaadikute nimed hakkavad vägisi ununema. Rahvamees Indrek Tarand küll üritas esialgu meile ajakirjanduse vahendusel euroliidu koridoridest sõnumeid saata, aga see lõppes üsna pea, sest Brüsselis lihtsalt ei toimunud midagi põnevat. Või õigemini – seal toimuv pakkus pinget vaid kitsale siseringile. Umbes samamoodi vangutaks mõni maismaaloom nõutult pead, kuulates kala pajatusi uimedest, lõpustest ja probleemidest, mis võivad ilmneda kudemisel.
Omal ajal laskis Prantsusmaa kuningas Louis XIV ehitada Versailles’sse uhke palee ning kuna „riik – see oli tema”, siis kolis ühes kuninga isikuga Pariisist välja ka pealinn. Louis oli tüdinud rahutust ja mässulisest Pariisist, Versailles’s sai ta rahus pühenduda keerukate õukonnatseremooniate välja töötamisele. Ka pärast Päikesekuninga loojumist jäid kuningad Versailles’le truuks ning rahvas ja õukond kasvasid üha enam irdu. Pariisis kees elu, Versailles’s valitses etikett. Kui mõni Pariisi kodanlane oleks juhuslikult sattunud õukonda, oleks ta tundnud end seal sama võõrana kui kusagil Hiinas. Ta poleks Versailles’ kommetest ja intriigidest tuhkagi taibanud. Aga õnneks ta ei sattunud sinna, ega tundnud sellest ka puudust, oli tal ju endalgi piisavalt muresid ja igapäevast askeldamist.
Siit jõuamegi nüüd kurikuulsa Euroopa Stabiilsusmehhanismi juurde, mis läbis sel nädalal riigikogus esimese lugemise. Suhtumise järgi sellesse tähelepanuväärsesse dokumenti, mis on välja nuputatud tänapäeva juhtivate õukondlaste poolt, võib eesti inimesi laias laastus neljaks jagada. Kõigepealt valitsus, kes seda kaitseb, kuna säärane on tema roll. Siis riigikogulased, kes teevad kaamerate ees tähtsa näo ja esitavad ilukõnelisi küsimusi, aga pärast seda lähevad puhvetisse kooki sööma, kuna neile määratud eetriaeg on otsa saanud. Siis väike grupp meeleavaldajaid, kellest mõned on põhimõttelised euroliidu vastased ja teised elukutselised protesteerijad, kellele lihtsalt meeldib vaielda, tülitseda ja oma tõde kuulutada. Ning viimaks vaikiv enamus, kellele kogu ESM-iga seonduv tundub nii kauge ja segane, et targem on selle peale üldse mitte mõelda. Mingi järjekordne Versailles’ keigarite väljamõeldis, millega Pariisis pole midagi peale hakata.
Sest tegelikult olen ma ühte meelt Meelis Atoneniga, kes ühes hiljutises intervjuus oletas, et kui olukord tõesti fataalseks läheb, ei kavatse keegi lubatud miljardeid välja käia, vaid mõeldakse ainult oma naha päästmisest. Etikett aga lihtsalt näeb ette kõikvõimalike „lahenduste” väljapakkumist, tseremooniad ei tohi katkeda, hiiglaslikku õukonda tuleb tegevuses hoida. Ja loomulikult peame meiegi mängu kaasa tegema, kui me juba kord seal sees oleme – ja õnneks me oleme, mitte ei kuulu SRÜ-sse. Prantsusmaa õukonnas oli ka üldiselt teada, et kuninga pidulik voodisse mineku tseremoonia on puhas teesklus, pärast pikka ja väsitavat protseduuri sadade õukondlaste osavõtul, lipsas üksinda jäänud kuningas ikkagi teise tuppa, kus asus tema päris voodi, kus ta tegelikult magas – ja naasis hommikul ametlikku sängi, et seal tseremoniaalselt ärgata. Nii on ka ESM-iga. Ratifitseerime või mitte, elu kulgeb ikka omasoodu.
