Andrus Kivirähk: Guglunk ja näitleja Joller
Õnnetut olevust kirutakse, teda põlatakse, tema üle naerdakse. Kuid ärme lasku äärmustesse! Juba üle aasta kestnud skandaalide valguses kiputakse unustama, et Reformierakond pole sugugi mitte sündimisest saadik selline libe elukas olnud, nagu ta täna välja paistab. Kunagi oli ta ju päris tore ja naksakas erakond, kelle teeneid Eesti ees oleks ebaõiglane unustada. Ja ka Guglunk oli teatavasti kauges minevikus päris tavaline kääbik. Nii temale kui ka oravatele sai saatuslikuks sõge kiindumine ohtlikusse lelusse, nii et lõpuks kükitasid mõlemad nurgas, silitasid armunult sisisedes oma kuldset kullakallikest ja tõid kuuldavale arusaamatuid häälitsusi.
Tegelikult oleks meile kõigile parem, kui õnnestuks üks Eesti suurim erakond sellest häbistavast ning alandavast ahelast päästa. See pole muidugi kerge, Guglunk läks ju pööraseks, kui sõrmust temalt ära võtta prooviti. Ja ka Reformierakond, haistes vähimatki võimust loobumise vihjet, tõuseb otsekohe tagajalgadele. Mart Laari arukas ja murelik kiri on nende sõnul alatu, sest iga katse koalitsiooni lõhkuda valmistab ette „vasakpööret” ja see oleks kohutav katastroof, ilmselt midagi piibli veeuputuse laadset. Omaenese asendamatusesse uskuv retoorika on nii pöörane, et tekitab kahtlusi, kas mitte pole juba liiga hilja meie oma kodumaise Guglunki päästmiseks, kuna sõrmuse tekitatud ajukahjustus on pöördumatu. Aga proovima siiski peab ja mina soovitan otsida nõu ning abi tuntud ja armastatud filmist „Näitleja Joller”.
Nagu me kõik teame, oli selle filmi peategelane paadunud rahvakunstnik, upsakas ja ülbe esinäitleja Joller. Mees, kes pidas ennast kõikidest paremaks, asendamatuks geeniuseks, kellele on absoluutselt kõik lubatud. Paraku ei kinnitanud saavutused laval tema taevani kõrguvat enesehinnangut, Jolleri Othello oli kulunud ja vanamoodne, kuid suurmeister ei kuulanud kriitikat, ei parandanud ennast, vaid ajas rinna kummi ja kõmistas põlastavalt: „Pupujukud!” ning virutas viimaks solvunult lahkumisavalduse lauale, olles kindel, et seepeale variseb terve maailm kokku ja kõik tulevad teda põlvili roomates teatrisse tagasi paluma.
Aga ei tuldud, saadi ka ilma rahvakunstnikuta hakkama. Suur Joller põdes, jõi ja käis alla. Ta olekski lõpetanud rentslis, kui poleks suutnud valida teist, tervenemise ja paremaks inimeseks muutumise teed. Selleks tuli ennekõike loobuda uhkusest ja upsakusest, lõpetada sõna „mina” ülisuure tähega kirjutamine. Joller tegi lihtsaid töid, näiteks kaevas koos külameestega kraavi, käis külas vanal näitlejal Rutsil ja jõi koos temaga õitsvate kirsipuude all värsket lehmapiima ning sõi kärjemett. Temast sai jälle normaalne inimene, kes polnud enam iseendasse armunud. Kui ta siis teatrisse tagasi läks, suutis ta mängida paremini kui kunagi varem.
Reformierakonnale soovitaks sedasama puhastumise teed. On viimane aeg jätta suur lava, kus nad juba mõnda aega mõjuvad võltsilt ja kõmisevalt ning siirduda opositsiooni kraavi kaevama. Higistada välja ülbus ja haiglane võimuiha. On kiiduväärt, et Ojuland ja mõned teised on erakonnast eemaldatud, aga sellega suurpuhastus alles algas. Ja lõppude lõpuks tuleb ka lihtsalt puhata, vabaneda kinnisideedest, süüa mett ja juua piima. Küll siis kunagi mängib Reformierakond taas peaosi, Hamleteid ja Othellosid.
