ANDRUS KIVIRÄHK: Ilus päev laisklemiseks
Sest 20. august on just nimelt päev nautimiseks – niisama aelemiseks ja vedelemiseks. Võid näiteks päev otsa televiisori ees lesida ja kergejõustiku MM-i põrnitseda. Vaadata laisalt ära kõik eeljooksud ja autasustamised, ühesõnaga: lüüa päev mõnuga surnuks. Lahe!
Teised riigipühad on ju ikka seotud mingite iidsete ja koledasti väsitavate tavadega. Näiteks jaanilaupäeval peab tingimata õues tuld tegema ja kössitama selle juures poole ööni, hoolimata sellest, et vihma sajab või sääsed purevad. Ka on juba ette ära määratud jaanipäeva menüü, mis koosneb sadadest, et mitte öelda tuhandetest vorstidest.
Valejutt Saaremaast
Jah, samal ajal on meil muidugi ka võidupüha, aga see kaob jaanipäeva varju – ehk nagu seletas jõulude ajal pulmi plaaniv Joosep Toots oma sõbrale Liblele: mitte keegi ei ütle, et siga tapetakse jõuluks, siga tapetakse ikka pulmadeks.
Ka vorsti ei sööda mitte võidupüha puhul, vaid ikka sellepärast, et on jaanilaupäev. President võib ju päeval paraadi korraldada ja oma kõnes Võnnu lahingust rääkida, aga kellelgi pole aega teda kuulata, sest kõik inimesed seisavad Saaremaa laeva sabas. Keegi kuri inimene on kunagi lahti lasknud kõlaka, et jaanipäeval tuleb mingil salapärasel eesmärgil Saaremaale sõita, ning paljud õnnetud usuvad seda jälki valet siiamaani ja täidavad nürimeelse orjalikkusega teadmata kust tulnud käsku.
Jõulud on veelgi väsitavam ja kommetest tiinem püha, siis tuleb lisaks vorstidele osta ka hapukapsaid, tuua koju kuusk ja muretseda kõikidele sugulastele kingitused. Piparkooke tuleb küpsetada ja akna peale küünlad panna ja siis natukese aja pärast kuusk jälle välja visata. Oh, neid töid, mis jõulude ajal ära tuleb teha, on nii palju, et pärast kulub terve aasta puhkamiseks. Mingil imelikul põhjusel on siin-seal säilinud ka kirikuskäimise komme, ehkki juba ammu on selge, et pastor räägib igal aastal ühte ja sama juttu ning ka laulude repertuaar ei uuene. Aga inimesed justkui kardaks vabu päevi – ikka on tunne, et kuidas ma niisama pühade ajal kodus istun ja nina nokin, peaks ikka kuhugi minema ja midagi tegema.
Lihavõtted mööduvad munade värvimise tähe all ja vabariigi aastapäeval on tingimata vaja õhtul teleri ees presidendi vastuvõttu vahtida ja koledamaid kleite naerda. Vanasti oli riigipühaks ka 8. märts ehk naistepäev, sel päeval tuli emadele, tädidele ja vanaemadele lilli viia, aga loodus teatavasti on sedasi seatud, et 8. märtsil Eestimaal lilli kuigi palju ei kasva. Küll oli siis nende õite hankimisega vaeva! Õnneks on see meestele nii piinarikas päev nüüd riigipühade kalendrist kustutatud.
1. mai on püha siiani ja ehkki töörahva paraadile enam minema ei pea, on asemele trüginud volbriöö koos oma kombestikuga, nagu näiteks alkoholimüügi keeld, mis tähendab seda, et kõik varuvad üüratutes kogustes viina ja joovad selle loomulikult ka ära. Eestis polnudki tänavu tagajärjed kõige hullemad, aga Soomes paljud inimesed kas jõid end või pussitasid teisi surnuks – midagi pole teha, sellised on lihtsalt volbriöö traditsioonid. Hommikul söövad ellujäänud peaparanduseks heeringat.
Aga 20. augustil pole veel õnneks mingeid traditsioone välja kujunenud. Sa ei pea kuhugi minema ega kedagi õnnitlema, pole tarvis mitte midagi osta, ehtida ega värvida. Vorstidest sa pääsed, viina jooma ei pea ja ka kirik püsib vagusi. 20. august on lihtsalt üks vaba päev, mis tolksti suve lõpus sülle kukub. Ikka õigel ajal oskasid need putšistid riiki pöörama hakata! Saime endale kena suvise püha.
Üsna kompu väljak
Sel aastal avas Tallinn 20. augustil linnarahvale Vabaduse väljaku. Peab ütlema, et kui välja jätta võikad sinised klaasid bussipeatustes, siis pole väljakul vigagi, üsna kompu teine. Savisaare linnavalitsusel on õnnestunud viimasel ajal avada kaks täiesti normaalset objekti, mis linnaruumi hästi passivad – Vabaduse väljak ja Sõpruse kino ees asuv purskkaev. Eriti positiivse mulje jätavad nad muidugi võrreldes kaitseministeeriumi klaasristiga. Aga mis sa ikka sõjameestelt tahad: kui inimese peas kõnelevad kahurid, siis on muusad vait. Rahuaja tingimustes on vanad soldatid ikka abitud ega tule tsiviil-eluga kuigi hästi toime.
Pole muidugi kahtlustki, et eelmise lõigu trükib ära ka Kesknädal, et näidata, kuidas ma Savisaart hindan ja armastan. Andku minna! Keskerakondlik linnavalitsus on ju omal kombel tõesti armas, nad on umbes nagu koerakutsikad. Nii naljakas on vahel vaadata, kuidas nad askeldavad ja oma saba taga ajavad. Näiteks Liis Lassi panid nad botaanikaaeda ja selle külastatavus tõusis kohe! Arusaadav, mis sa neist puudest ja põõsastest niisama ikka vahid, aga kui sul on väikegi lootus näha ahvileivapuu otsas istumas elusat Liis Lassi, siis tuleb minna ja seda imet oma silmaga kaeda, pärast on, mida lastelastele rääkida.
Eks näis, kuhu nad Katrin Siska panevad.
