ANDRUS KIVIRÄHK: Ivan Orav on lahkunud
Vägev vasar ei paugu enam, ääsituli on kustunud ja palju näinud alasil hakkab nüüdsest kasvama sammal. 19. juunil sai üks pikk eluring täis. Eesti riik ja kõik Ivan Orava sõbrad langetavad vankumatut aatemeest mälestades pea.
Viimati nähti meie vabadus-võitluse iidolit ja president Pätsi lähedast sõpra Ivan Oravat avalikkuse ees Eesti lipu sünnipäeval Otepääl. Siis oli vana sepp veel väga kepsakas, viskas nalja ning kammis justkui muuseas läbi kõik põõsaalused – et olla kindel, ega kusagil mõni tibla või kommunist luura. Samal ajal sai just Otepää visiit eakale mehele saatuslikuks.
„Lipu sünnipäev oli väga ülev ning meeleolukas,” kirjutab Ivan Orav oma päevikus, „kuid paraku tegin oma tervisele rängasti liiga. Ilm oli jahe ja vihmane, kuid selle häda vastu oli mul põues rohi olemas – lapik plasku halja viinaga. Aga siis tegin ma selle lolluse, et jõin õlut. Ütle nüüd, vana mees, aga varsa aru! Eks ma olin mitu tundi järjest suure vaimustusega hümni laulnud, suu kuivas ja siis Ansip ulatas mulle õllepudeli, et säh, Ivan, kasta kurku! Ja mina, vana tola, võtsingi pudeli vastu ja jõin!
Aga selge on ju see, et vana inimene ei tohi õlut juua! Õlu on vanale inimesele sama, mis mürk! Eks ma vist olin sellest lipu sünnipäevast nii erutatud ja elevil, et korraga nagu pühkis mõistuse peast... Ja kõige hirmsam on veel see, et ma jõin ju segamini! Selleks ajaks, kui Ansip oma õllepudeliga tuli, olin ma juba viinaplaskust päris palju külmarohtu rüübanud ja pärast jõin veel. Nii et algul viina, siis õlut vahele ja siis jälle viina peale. Püsti loll, ausõna! Noor inimene võib ehk sedasi oma tervisega mängida, aga minusugune vanamees peaks ettevaatlikum olema. Järgmisel päeval oli selline pohmelus, et ei saanud voodist välja ja siiamaani olen väga hädine.”
Tõbi oli nii vägev, et Orav ei jaksanud osaleda isegi europarlamendi valimistel ja elas seda rängalt üle. „Esimest korda elus ei käinud ma valimas,” pihib ta oma päevikus. „See ei tähenda head.” Järgnenud segadusi ning häälte korduvat ülelugemist kommenteerib vana sepp nii:
„Savisaar laseb nüüd muudkui hääletussedeleid üle lugeda. Eks ta otsib minu häält, aga seda seal seekord pole. Kartsin kohe, et minu eemale jäämisest sünnib palju paha, aga mis teha, tervis on päris läbi. Eile jäi kella kolme ajal päeval isegi süda seisma. Kuulan – ei tuksu! Õnneks sattus sepavasar käeulatuses olema, haarasin selle ja virutasin endale tubli matsu vastu rinnakorvi, see nätakas pani südame jälle käima. Jah, ma olen nüüd nagu mõni vana televiisor, mis muidu ei mängi, kui rusikaga peale ei põruta.”
Päts ootab
Mitu päeva ei tee vanameister päevikusse ainsatki sissekannet. Kuid 17. juunil on ta kirjutanud nii: „Nägin täna öösel unes Pätsi. Konstantin ütles, et ta küpsetab mulle vasikalihast pirukat ja ootab väga. Rääkis et: aitab küll, Ivan, kaua sa ikka seal maa peal elad, tule ometi lõpuks põrgusse. Su vanad sõbrad on kõik siin ja igatsevad. Mina vastasin, et olen ikka pidanud maa peal tibladega maadlema ning Eesti riiki kaitsma, aga viimasel ajal on mu ramm tõesti raugemas. Seda uurisin ka, et kust Päts põrgus vasikaliha saab. Kas siis vasikad ka põrgusse lähevad? Nad on ju ometi ilmsüütud! Päts vastas, et muidugi, kõik loomad tulevad pärast surma põrgusse, kuna nad on ju ristimata. See-tõttu on põrgus rikkalik lihalett, aga paradiisis näritakse ainult porgandit ja tilli. Seepeale ärkasin ma üles ja mõtlesin, et on vist tõesti aeg sõprade sekka minna. Tahaks Pätsi pirukat, ta küpsetas nii hästi.”
Järgmisel päeval, 18. juunil võttis Orav pangast välja kõik oma säästud ja sõitis nende eest taksoga Narva, kus ta isiklikult kontrollis, kas piir ikka peab ja kas tiblad püsivad jõe taga nagu kord ja kohus. Sel kombel oma elutööle punkti pannud, tuli ta tagasi koju ja lahkus meie keskelt vaikselt ja väärikalt.
Vabariigi valitsus on otsustanud korraldada Ivan Oravale riiklikud matused. Kaitseminister Jaak Aaviksoo teatas, et tal ongi parasjagu üle üks suur ja ilus klaasist rist, mis sobib vana vabadusvõitleja hauale nagu rusikas silmaauku. Teeneka sepa matmispaigaks valiti Harjumägi, mis asub sümboolselt otse Vabaduse väljaku ja Moskva kohviku naabruses. Vabadusele oli pühendatud Ivan Orava elu, Moskvaga vedas ta vägikaigast viimse hingetõmbeni.
Ivan Orava matused Harjumäe jalamil algavad 22. juuni õhtul kell kümme. Sõna võtab president Toomas Hendrik Ilves, kõlab Urmas Sisaski oratoorium. Avatakse Ivan Orava helendav hauamonument. Matusele saabub kuus bussitäit Orava kolleege-vabadusvõitlejaid ja leinatalitusest teeb otseülekande Eesti Televisioon. Peielaud on üles seatud lähedal asuvas Kuku klubis.
Kõik Ivan Orava sõbrad ja kaasteelised on matusetalitusele oodatud, lilli palutakse mitte tuua.