ANDRUS KIVIRÄHK: Ivan Orav on lahkunud

 (542)

ANDRUS KIVIRÄHK: Ivan Orav on lahkunud
----

Ees­ti va­ba­dusvõit­le­ja­te ja sep­pa­de ri­du on ta­ba­nud va­lus kao­tus. Meie hul­gast on lah­ku­nud Ivan Orav (1.09.1908 – 19.06.2009), kel­le 100. sünnipäe­va me möö­du­nud sügi­sel tä­his­ta­si­me.

Vä­gev va­sar ei pau­gu enam, ää­si­tu­li on kus­tu­nud ja pal­ju näi­nud ala­sil hak­kab nüüdsest kas­va­ma sam­mal. 19. juu­nil sai üks pikk elu­ring täis. Ees­ti riik ja kõik Ivan Ora­va sõbrad lan­ge­ta­vad van­ku­ma­tut aa­te­meest mä­les­ta­des pea.

Vii­ma­ti näh­ti meie va­ba­dus-võit­lu­se ii­do­lit ja pre­si­dent Pät­si lä­he­dast sõpra Ivan Ora­vat ava­lik­ku­se ees Ees­ti li­pu sünnip­äe­val Otepääl. Siis oli va­na sepp veel vä­ga kep­sa­kas, vis­kas nal­ja ning kam­mis just­kui muu­seas lä­bi kõik põõsaa­lu­sed – et ol­la kin­del, ega ku­sa­gil mõni tib­la või kom­mu­nist luu­ra. Sa­mal ajal sai just Otepää vi­siit ea­ka­le me­he­le saa­tus­li­kuks.

„Li­pu sünnip­äev oli vä­ga ülev ning mee­leo­lu­kas,” kir­ju­tab Ivan Orav oma päe­vi­kus, „kuid pa­ra­ku te­gin oma ter­vi­se­le rän­gas­ti lii­ga. Ilm oli ja­he ja vih­ma­ne, kuid sel­le hä­da vas­tu oli mul põues ro­hi ole­mas – la­pik plas­ku hal­ja vii­na­ga. Aga siis te­gin ma sel­le lol­lu­se, et jõin õlut. Ütle nüüd, va­na mees, aga var­sa aru! Eks ma olin mi­tu tun­di jär­jest suu­re vai­mus­tu­se­ga hümni laul­nud, suu kui­vas ja siis An­sip ula­tas mul­le õlle­pu­de­li, et säh, Ivan, kas­ta kur­ku! Ja mi­na, va­na to­la, võtsin­gi pu­de­li vas­tu ja jõin!

Samal teemal:

Aga sel­ge on ju see, et va­na ini­me­ne ei to­hi õlut juua! Õlu on va­na­le ini­me­se­le sa­ma, mis mürk! Eks ma vist olin sel­lest li­pu sünnip­äe­vast nii eru­ta­tud ja ele­vil, et kor­ra­ga na­gu pühkis mõis­tu­se peast... Ja kõige hirm­sam on veel see, et ma jõin ju se­ga­mi­ni! Sel­leks ajaks, kui An­sip oma õlle­pu­de­li­ga tu­li, olin ma ju­ba vii­nap­las­kust pä­ris pal­ju külma­roh­tu rüüba­nud ja pä­rast jõin veel. Nii et al­gul vii­na, siis õlut va­he­le ja siis jäl­le vii­na pea­le. Püsti loll, ausõna! Noor ini­me­ne võib ehk se­da­si oma ter­vi­se­ga män­gi­da, aga mi­nu­su­gu­ne va­na­mees peaks et­te­vaat­li­kum ole­ma. Järg­mi­sel päe­val oli sel­li­ne poh­me­lus, et ei saa­nud voo­dist väl­ja ja siia­maa­ni olen vä­ga hä­di­ne.”

Tõbi oli nii vä­gev, et Orav ei jak­sa­nud osa­le­da ise­gi eu­ro­par­la­men­di va­li­mis­tel ja elas se­da rän­galt üle. „E­si­mest kor­da elus ei käi­nud ma va­li­mas,” pi­hib ta oma päe­vi­kus. „See ei tä­hen­da head.” Järg­ne­nud se­ga­du­si ning hääl­te kor­du­vat üle­lu­ge­mist kom­men­tee­rib va­na sepp nii:

„Sa­vi­saar la­seb nüüd muud­kui hää­le­tus­se­de­leid üle lu­ge­da. Eks ta ot­sib mi­nu häält, aga se­da seal see­kord po­le. Kart­sin ko­he, et mi­nu ee­ma­le jää­mi­sest sünnib pal­ju pa­ha, aga mis te­ha, ter­vis on pä­ris lä­bi. Ei­le jäi kel­la kol­me ajal päe­val ise­gi süda seis­ma. Kuu­lan – ei tuk­su! Õn­neks sat­tus se­pa­va­sar käeu­la­tu­ses ole­ma, haa­ra­sin sel­le ja vi­ru­ta­sin en­da­le tub­li mat­su vas­tu rin­na­kor­vi, see nä­ta­kas pa­ni süda­me jäl­le käi­ma. Jah, ma olen nüüd na­gu mõni va­na te­le­vii­sor, mis mui­du ei män­gi, kui ru­si­ka­ga pea­le ei põru­ta.”

Päts ootab

Mi­tu päe­va ei tee va­na­meis­ter päe­vi­kus­se ain­sat­ki sis­se­kan­net. Kuid 17. juu­nil on ta kir­ju­ta­nud nii: „Nä­gin tä­na öö­sel unes Pät­si. Kons­tan­tin ütles, et ta küpse­tab mul­le va­si­ka­li­hast pi­ru­kat ja oo­tab vä­ga. Rää­kis et: ai­tab küll, Ivan, kaua sa ik­ka seal maa peal elad, tu­le ome­ti lõpuks põrgus­se. Su va­nad sõbrad on kõik siin ja igat­se­vad. Mi­na vas­ta­sin, et olen ik­ka pi­da­nud maa peal tib­la­de­ga maad­le­ma ning Ees­ti rii­ki kaits­ma, aga vii­ma­sel ajal on mu ramm tões­ti rau­ge­mas. Se­da uu­ri­sin ka, et kust Päts põrgus va­si­ka­li­ha saab. Kas siis va­si­kad ka põrgus­se lä­he­vad? Nad on ju ome­ti ilmsüütud! Päts vas­tas, et mui­du­gi, kõik loo­mad tu­le­vad pä­rast sur­ma põrgus­se, ku­na nad on ju ris­ti­ma­ta. See-tõttu on põrgus rik­ka­lik li­ha­lett, aga pa­ra­dii­sis nä­ri­tak­se ai­nult por­gan­dit ja til­li. See­pea­le är­ka­sin ma üles ja mõtle­sin, et on vist tões­ti aeg sõpra­de sek­ka min­na. Ta­haks Pät­si pi­ru­kat, ta küpse­tas nii häs­ti.”

Järg­mi­sel päe­val, 18. juu­nil võttis Orav pan­gast väl­ja kõik oma sääs­tud ja sõitis nen­de eest tak­so­ga Nar­va, kus ta isik­li­kult kont­rol­lis, kas piir ik­ka peab ja kas tib­lad püsi­vad jõe ta­ga na­gu kord ja ko­hus. Sel kom­bel oma elutöö­le punk­ti pan­nud, tu­li ta ta­ga­si ko­ju ja lah­kus meie kes­kelt vaik­selt ja vää­ri­kalt.

Va­ba­rii­gi va­lit­sus on ot­sus­ta­nud kor­ral­da­da Ivan Ora­va­le riik­li­kud ma­tu­sed. Kait­se­mi­nis­ter Jaak Aa­vik­soo tea­tas, et tal on­gi pa­ras­ja­gu üle üks suur ja ilus klaa­sist rist, mis so­bib va­na va­ba­dusvõit­le­ja haua­le na­gu ru­si­kas sil­maau­ku. Tee­ne­ka se­pa mat­mis­pai­gaks va­li­ti Har­jumä­gi, mis asub sümbool­selt ot­se Va­ba­du­se väl­ja­ku ja Mosk­va koh­vi­ku naab­ru­ses. Va­ba­du­se­le oli pühen­da­tud Ivan Ora­va elu, Mosk­va­ga ve­das ta vä­gi­kai­gast viim­se hin­getõmbe­ni.

Ivan Orava ma­tu­sed Har­jum­äe ja­la­mil al­ga­vad 22. juu­ni õhtul kell kümme. Sõna võtab pre­si­dent Too­mas Hend­rik Il­ves, kõlab Ur­mas Si­sas­ki ora­too­rium. Ava­tak­se Ivan Ora­va he­len­dav haua­mo­nu­ment. Ma­tu­se­le saa­bub kuus bus­sit­äit Ora­va kol­lee­ge-va­ba­dusvõit­le­jaid ja lei­na­ta­li­tu­sest teeb ot­seüle­kan­de Ees­ti Te­le­vi­sioon. Peie­laud on üles sea­tud lä­he­dal asu­vas Ku­ku klu­bis.

Kõik Ivan Ora­va sõbrad ja kaas­tee­li­sed on ma­tu­se­ta­li­tu­se­le oo­da­tud, lil­li pa­lu­tak­se mit­te tuua. 

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare