ANDRUS KIVIRÄHK: Ivan Orav on lahkunud

 (542)
                 
ANDRUS KIVIRÄHK: Ivan Orav on lahkunud
----
Ees­ti va­ba­dusvõit­le­ja­te ja sep­pa­de ri­du on ta­ba­nud va­lus kao­tus. Meie hul­gast on lah­ku­nud Ivan Orav (1.09.1908 – 19.06.2009), kel­le 100. sünnipäe­va me möö­du­nud sügi­sel tä­his­ta­si­me.

Vä­gev va­sar ei pau­gu enam, ää­si­tu­li on kus­tu­nud ja pal­ju näi­nud ala­sil hak­kab nüüdsest kas­va­ma sam­mal. 19. juu­nil sai üks pikk elu­ring täis. Ees­ti riik ja kõik Ivan Ora­va sõbrad lan­ge­ta­vad van­ku­ma­tut aa­te­meest mä­les­ta­des pea.

Vii­ma­ti näh­ti meie va­ba­dus-võit­lu­se ii­do­lit ja pre­si­dent Pät­si lä­he­dast sõpra Ivan Ora­vat ava­lik­ku­se ees Ees­ti li­pu sünnip­äe­val Otepääl. Siis oli va­na sepp veel vä­ga kep­sa­kas, vis­kas nal­ja ning kam­mis just­kui muu­seas lä­bi kõik põõsaa­lu­sed – et ol­la kin­del, ega ku­sa­gil mõni tib­la või kom­mu­nist luu­ra. Sa­mal ajal sai just Otepää vi­siit ea­ka­le me­he­le saa­tus­li­kuks.

„Li­pu sünnip­äev oli vä­ga ülev ning mee­leo­lu­kas,” kir­ju­tab Ivan Orav oma päe­vi­kus, „kuid pa­ra­ku te­gin oma ter­vi­se­le rän­gas­ti lii­ga. Ilm oli ja­he ja vih­ma­ne, kuid sel­le hä­da vas­tu oli mul põues ro­hi ole­mas – la­pik plas­ku hal­ja vii­na­ga. Aga siis te­gin ma sel­le lol­lu­se, et jõin õlut. Ütle nüüd, va­na mees, aga var­sa aru! Eks ma olin mi­tu tun­di jär­jest suu­re vai­mus­tu­se­ga hümni laul­nud, suu kui­vas ja siis An­sip ula­tas mul­le õlle­pu­de­li, et säh, Ivan, kas­ta kur­ku! Ja mi­na, va­na to­la, võtsin­gi pu­de­li vas­tu ja jõin!

Aga sel­ge on ju see, et va­na ini­me­ne ei to­hi õlut juua! Õlu on va­na­le ini­me­se­le sa­ma, mis mürk! Eks ma vist olin sel­lest li­pu sünnip­äe­vast nii eru­ta­tud ja ele­vil, et kor­ra­ga na­gu pühkis mõis­tu­se peast... Ja kõige hirm­sam on veel see, et ma jõin ju se­ga­mi­ni! Sel­leks ajaks, kui An­sip oma õlle­pu­de­li­ga tu­li, olin ma ju­ba vii­nap­las­kust pä­ris pal­ju külma­roh­tu rüüba­nud ja pä­rast jõin veel. Nii et al­gul vii­na, siis õlut va­he­le ja siis jäl­le vii­na pea­le. Püsti loll, ausõna! Noor ini­me­ne võib ehk se­da­si oma ter­vi­se­ga män­gi­da, aga mi­nu­su­gu­ne va­na­mees peaks et­te­vaat­li­kum ole­ma. Järg­mi­sel päe­val oli sel­li­ne poh­me­lus, et ei saa­nud voo­dist väl­ja ja siia­maa­ni olen vä­ga hä­di­ne.”

Tõbi oli nii vä­gev, et Orav ei jak­sa­nud osa­le­da ise­gi eu­ro­par­la­men­di va­li­mis­tel ja elas se­da rän­galt üle. „E­si­mest kor­da elus ei käi­nud ma va­li­mas,” pi­hib ta oma päe­vi­kus. „See ei tä­hen­da head.” Järg­ne­nud se­ga­du­si ning hääl­te kor­du­vat üle­lu­ge­mist kom­men­tee­rib va­na sepp nii:

„Sa­vi­saar la­seb nüüd muud­kui hää­le­tus­se­de­leid üle lu­ge­da. Eks ta ot­sib mi­nu häält, aga se­da seal see­kord po­le. Kart­sin ko­he, et mi­nu ee­ma­le jää­mi­sest sünnib pal­ju pa­ha, aga mis te­ha, ter­vis on pä­ris lä­bi. Ei­le jäi kel­la kol­me ajal päe­val ise­gi süda seis­ma. Kuu­lan – ei tuk­su! Õn­neks sat­tus se­pa­va­sar käeu­la­tu­ses ole­ma, haa­ra­sin sel­le ja vi­ru­ta­sin en­da­le tub­li mat­su vas­tu rin­na­kor­vi, see nä­ta­kas pa­ni süda­me jäl­le käi­ma. Jah, ma olen nüüd na­gu mõni va­na te­le­vii­sor, mis mui­du ei män­gi, kui ru­si­ka­ga pea­le ei põru­ta.”

Päts ootab

Mi­tu päe­va ei tee va­na­meis­ter päe­vi­kus­se ain­sat­ki sis­se­kan­net. Kuid 17. juu­nil on ta kir­ju­ta­nud nii: „Nä­gin tä­na öö­sel unes Pät­si. Kons­tan­tin ütles, et ta küpse­tab mul­le va­si­ka­li­hast pi­ru­kat ja oo­tab vä­ga. Rää­kis et: ai­tab küll, Ivan, kaua sa ik­ka seal maa peal elad, tu­le ome­ti lõpuks põrgus­se. Su va­nad sõbrad on kõik siin ja igat­se­vad. Mi­na vas­ta­sin, et olen ik­ka pi­da­nud maa peal tib­la­de­ga maad­le­ma ning Ees­ti rii­ki kaits­ma, aga vii­ma­sel ajal on mu ramm tões­ti rau­ge­mas. Se­da uu­ri­sin ka, et kust Päts põrgus va­si­ka­li­ha saab. Kas siis va­si­kad ka põrgus­se lä­he­vad? Nad on ju ome­ti ilmsüütud! Päts vas­tas, et mui­du­gi, kõik loo­mad tu­le­vad pä­rast sur­ma põrgus­se, ku­na nad on ju ris­ti­ma­ta. See-tõttu on põrgus rik­ka­lik li­ha­lett, aga pa­ra­dii­sis nä­ri­tak­se ai­nult por­gan­dit ja til­li. See­pea­le är­ka­sin ma üles ja mõtle­sin, et on vist tões­ti aeg sõpra­de sek­ka min­na. Ta­haks Pät­si pi­ru­kat, ta küpse­tas nii häs­ti.”

Järg­mi­sel päe­val, 18. juu­nil võttis Orav pan­gast väl­ja kõik oma sääs­tud ja sõitis nen­de eest tak­so­ga Nar­va, kus ta isik­li­kult kont­rol­lis, kas piir ik­ka peab ja kas tib­lad püsi­vad jõe ta­ga na­gu kord ja ko­hus. Sel kom­bel oma elutöö­le punk­ti pan­nud, tu­li ta ta­ga­si ko­ju ja lah­kus meie kes­kelt vaik­selt ja vää­ri­kalt.

Va­ba­rii­gi va­lit­sus on ot­sus­ta­nud kor­ral­da­da Ivan Ora­va­le riik­li­kud ma­tu­sed. Kait­se­mi­nis­ter Jaak Aa­vik­soo tea­tas, et tal on­gi pa­ras­ja­gu üle üks suur ja ilus klaa­sist rist, mis so­bib va­na va­ba­dusvõit­le­ja haua­le na­gu ru­si­kas sil­maau­ku. Tee­ne­ka se­pa mat­mis­pai­gaks va­li­ti Har­jumä­gi, mis asub sümbool­selt ot­se Va­ba­du­se väl­ja­ku ja Mosk­va koh­vi­ku naab­ru­ses. Va­ba­du­se­le oli pühen­da­tud Ivan Ora­va elu, Mosk­va­ga ve­das ta vä­gi­kai­gast viim­se hin­getõmbe­ni.

Ivan Orava ma­tu­sed Har­jum­äe ja­la­mil al­ga­vad 22. juu­ni õhtul kell kümme. Sõna võtab pre­si­dent Too­mas Hend­rik Il­ves, kõlab Ur­mas Si­sas­ki ora­too­rium. Ava­tak­se Ivan Ora­va he­len­dav haua­mo­nu­ment. Ma­tu­se­le saa­bub kuus bus­sit­äit Ora­va kol­lee­ge-va­ba­dusvõit­le­jaid ja lei­na­ta­li­tu­sest teeb ot­seüle­kan­de Ees­ti Te­le­vi­sioon. Peie­laud on üles sea­tud lä­he­dal asu­vas Ku­ku klu­bis.

Kõik Ivan Ora­va sõbrad ja kaas­tee­li­sed on ma­tu­se­ta­li­tu­se­le oo­da­tud, lil­li pa­lu­tak­se mit­te tuua. 

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (542)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare