ANDRUS KIVIRÄHK: Jeesuslaps ja jõuluvana
Tegelikult on see ju nonsenss – nõiad ja võlurid jõule tähistamas! Mida see püha neile õieti tähendas? Rowling pole oma raamatutes mitte kordagi maininud kirikut ega Jeesus Kristust, ning olekski imelik arvata, et isikud, kelle päevad möödusid majahaldjate, alraunide ja kentauride keskel, võiksid olla kristlased. Tegelikult ongi jumal ainuke maagiline olend, keda Rowling pole oma saagasse sisse kirjutanud, teda me ükssarvikute ja hobugreifide seas ei kohta. Isegi kõikide suurte elukate sõber Hagrid pole temast kuulnud.
Ja ometi tähistavad väikesed nõiad ja võlurid hoolsalt jõule, teadmata ilmselt isegi, miks.
Ning ega nemad ainsad pole. Möödunud jõuludele tagasi vaadates ning maosopis viimaseid hapukapsa- ning verivorstiriismeid seedides võiks ju katsuda mõista: mis pidu see siis õieti oli? Mille puhul kogu see trall?
Kirikuõpetajatel on muidugi vastus valmis: tähistatakse Jeesus Kristuse sünnipäeva. Võib-olla nemad teevadki seda. Paraku on täiesti võimatu taibata, miks peaks Juudamaa kõrbes sündinud juudipoisi – või olgu peale, kasutame kristlaste keelt – lunastaja sünnipäeval ringi askeldama paks punases mantlis mees koos trobikonna päkapikkude ja taevas lendavate põhjapõtradega? Mis puutub Jeesusesse kuusk? Ja miks süüakse juudi soost isiku sünnipäeval nii palju sealiha?
Jõulud on nagu riidepuu, mille otsa on aegade jooksul riputatud nii palju traditsioone, et nüüd on näha vaid tohutut üksteisega täiesti sobimatute kommete kuhilat. Me tegutseme täiesti automaatselt: selleks kuupäevaks kuusk koju, selleks kuupäevaks kingid kapi otsa. Alates esimesest advendist tulevad päkapikud, siis peavad lapsed sussi aknalaua peale panema. Jõululaupäeva hommikul minnakse kirikusse, lõuna ajal puugitakse kõht pilgeni täis ja õhtul tuleb jõuluvana. Korras! Kingid käes.
Aga mis põhjusel neid kinke õieti tehakse, seda ei tea keegi.
Saatanlikud kääbused
Näiteks vabariigi aastapäevaga on kõik selge. Sellel pidupäeval on reaalne põhjus, millega on seotud reaalsed paigad ning reaalsed isikud. Aga jõulud põhinevad ju vaid muinasjutul või õigemini muinasjuttudel. Kusjuures need muinasjutud on üksteisega karjuvas vastuolus.
Inimene, kes läheb jõululaupäeval kirikusse ja rõõmustab tõemeeli Petlemmas aset leidnud imede üle, ei tohiks mingi hinna eest avada õhtul oma ust jõuluvanale, kes on täiesti arusaamatu identiteediga olevus ja keda pealegi teenivad ilmselgelt deemonlikku päritolu päkapikud – väikesed mehikesed, kelle põliskodu on maa all. Milline koht on neil kääbustel kristlikus maailmapildis? On neil hing, kas Jeesus lunastas oma märtrisurmaga ka nemad? Pigem ei, vähemalt piiblis pole päkapikkude kohta sõnagi lausutud ja ka Kristuse jüngrite hulgas polnud ainsatki härjapõlvlast. Nii et pigem on tegemist ikka kuradi loodud olevustega, millele vihjab ka nende võime tulla jälgi jätmata läbi aknaklaasi, lapse sussi sisse maiustusi poetama.
Või siis lendavad põhjapõdrad, kes jõuluvana saani veavad! Mis tegelane on see punase ninaga Rudolf? Kuidas on ta seotud Maarja ning Joosepiga? Need kõrbelapsed polnud elu sees ühtegi põhjapõtra näinudki! Sama kehtib kuuse kohta. Võime muidugi leiutada mingeid seoseid ja väita, et kuusk on igihaljas ja sümboliseerib seega ma ei tea mida, aga tegelikult on ta ikkagi väga ootamatu ja naljakas külaline meie korteris.
Ja jõuluvana ise! Tema nimi Santa Claus vihjab küll pühakule, kuid pühaku kombel ta ei ela. Jõuluvana elust loodud arvukate filmide ja raamatute seas pole vist ainsatki, mis kas või vihjaks võimalusele, et jõuluvana võiks olla kristlane. Ka Juudamaaga pole tal vähimatki seost, vastupidi, tema kodu on hoopis lumises põhjalas, Korvatunturis, kus ta elab igavesti nagu mingi tont. On täiesti mõistetamatu, miks peaks see isik Jeesuse sünnipäeva puhul majast majja traavima.
Kaks muinasjuttu
Aga see kõik tundub nii segane ja veider üksnes siis, kui mõtlema hakata. Vastasel korral eklektika ei häiri. Üks muinasjutt seguneb teisega. Soome kunstniku Mauri Kunnase raamatus väidetakse, et isegi päkapikud käivad jõulude ajal kirikus. Tõepoolest, pildi peal seisabki kiriku ukse ees keegi musta talaari ja punase tuttmütsiga tegelane. Päkapikust kirikuõpetaja! See on tase, see on õlu likööriga!
“Mis asi on jõul?” imestasid keset talve unest ärganud Muumitrollid, aga mitte keegi ei osanud neile vastata. Ega kellelgi polnud aegagi nii segaste asjade üle juurelda. Koduvanad, pumpsud ja kõõtsud jooksid ringi, tilk ninast väljas, sest oli ju veel tarvis muretseda kuusk, kingid, vorstid – kõik need asjad, ilma milleta jõulud pole “täielikud”. Ja ka puupüsti täis kirikusse tuleb end tunnikeseks pressida, sest ka see on vana jõulukomme ning “ilus” pealegi. Uued, punaste kuubede ja valgete habemetega muinasjututegelased on küll suurema osa jõuluhanest enda taldrikusse tõstnud, aga midagi on jäänud ka Petlemma tähe kahanevale fänniklubile.
Ja mis seal salata – ilusad pühad olid ju tegelikult. Ehkki me ei tea, mis puhul.
