Andrus Kivirähk: Jobud ongi olemas
Ega sellel teistes keeltes päris täpset vastet olegi. Fool – milleks „jobu” on värske skandaali puhul tõlgitud – pole ilmselgelt päris täpne ja lisab pentsiku varjundi vanale heale Roxette’i laulule „Hello you fool I love you!”. Ühtäkki selgub, et see laul kõneleb jobudest!
Kuid olgu, see pole tähtis. Igal juhul kasutas minister Parts Leedu kolleegidest kõneldes rahvalikku väljendit ja pahandus oli suur. Miks ta sedasi ütles? Aga äkki sellepärast, et asi täpselt niiviisi ongi: Leedu valitsuses leidub jobusid!
Kujutleme vastupidist olukorda. Leedu minister teatab südametäiega, et Eesti valitsuses või parlamendis leidub lolle. Minul ei tuleks küll pähegi nõuda vabanduse palumist, sest ma olen ka ise veendunud, et just nii see ongi. Lolle leidub, peale selle ka sulisid ja lausa pätte, keda pole kohtu alla antud üksnes saadikupuutumatuse tõttu.
Nii et mina isiklikult arvan, et Juhan Parts kõneles tõtt. Küllap ta teab, kuidas asjalood on. Iseasi, kas oma teadmist tohib avalikkuse ette laotada. Poliitika soosib paraku silmakirjalikkust ja näkku valetamist.
Ei maksa arvata, nagu saaksid kõik maailma poliitikud omavahel täpselt nii hästi läbi, nagu telekaamerate ees paistab. Fotograafide nähes muidugi naeratatakse ja surutakse teineteisel pikalt kätt, samal ajal kui tegelikult turtsub hing põlgusest. Mis pole mingi ime, sest tipp-poliitikasse satub palju ebameeldivaid, võimuahneid ja alpe isikuid. Vähegi normaalsel inimesel võib olla üliraske seda seltskonda taluda. Ja ega siis kangekaelsed ja ennasttäis maniakid omavahelgi hästi läbi ei saa. Ainult raudrüüna jäik diplomaatiline etikett hoiab neid teineteisele jalaga tagumikku virutamast.
Ajaloost on ju näiteks teada, millise põlgusega suhtus kogu Natsi-Saksamaa eliit oma liitlasesse Itaaliasse. Hitler ise tegi erandi Mussolinile, keda ta mingil arusaamatul põhjusel imetles, aga ülejäänud Itaalia poliitikute kohta ta häid sõnu ei leidnud. Itaallased samal ajal pidasid natse pehmelt öeldes veidrikeks ja Mussolini arvates oli ka Hitler ise ülimalt imelik kuju.
Teisel pool rindejoont polnud olukord parem. Otse loomulikult ei saanud Stalin olla Churchilli südamesõber, vaid pigem vanakuradi vanaema, kellega olude sunnil koostööd tehti. Aga ka Roosevelti ja Churchilli suhted polnud kuigi head, ega nad teineteisele eriti ei meeldinud. Erilist jälestust tundis Churchill aga kindral de Gaulle’i vastu ja see tunne oli vastastikune. Hiljemgi pole olukord maailmas muutunud. Kui vägisõnad ja solvangud määriksid, oleksid riigijuhtide tagatoad kõigist nendest väljenditest, mis on seal poliitiliste „liitlaste” ja „partnerite” aadressil salamahti kõlanud, tahmased otsekui Setumaa suitsusaunad. Avalikkuse ette tullakse aga loomulikult naeratavas maskis.
