Link kopeeritud!

Andrus Kivirähk: kääbikute kiituseks

 (47)
Andrus Kivirähk: kääbikute kiituseks
Foto: Andres Putting

Vaatasin ühel õhtul telekast Peter Jacksoni „Kääbikut”. Eks nad on hea raamatu muidugi hullusti ära solkinud, aga sümpaatia Tolkieni algteose vastu on nii suur, et jääd ikka ekraanil toimuvat jõllitama, ei teagi mitmendat korda juba. Ning eks seal ole säilinud siiski ka ähmaseid vihjeid originaalile, nagu näiteks sureva Thorini kuulus lause: „Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.”

See mõttetera on mulle alati meeldinud – selles on lihtsusest hoolimata sees sügav tõde. Oleks rõõmsam tõesti! Kusjuures kullakoormat tuleb mõista metafoorina, mis tähendab muu hulgas ka võimu, hulluks ajavaid kinnisideid, kompromissitut usku ühte ja ainsasse tõesse ja muid sääraseid tüütuid asju, mille kõrvalt inimesele ei jää enam aega nautida kõiki neid väikeseid, kuid mõnusaid hüvesid, mida elul meile nii arvukalt pakkuda on.

Olen ikka armastanud uskuda, et eestlased on oma olemuselt just nimelt kääbikute moodi, kuna meid on vähe, me elame kõrvalises paigas ega ole kunagi unistanud maailma vallutamisest. Me pole kuningate, väejuhtide ega lohetapjate soost ning meie muinasjuttude Kaval-Antsud, rehepapid ja nutikad sulased meenutavad just nimelt Maakonna rahuarmastavaid elanikke, kes eelistavad suurtele seiklustele maitsvat lõunasööki, vahutavat õllekannu ja lõhnavat piibutubakat. Aga kui ma nüüd „Kääbiku” filmi vaatasin, siis tundsin ma oma suureks kurvastuseks mitmeid kaasmaalasi ära hoopis haldjate, päkapikkude ja mäekollide hulgast.

Arusaamatud vastasseisud, vana vimm, vihkamiseni küündivad eelarvamused – see tuli korraga nii tuttav ette. „Haldjaid ei saa mitte kunagi usaldada!”, „Päkapikud pole iialgi meie sõbrad!”, „Inimeste aeg on otsa saanud, nüüd algab mäekollide oma!” – need laused võiksid pärineda Eesti poliitilisest debatist, kui nimed ära vahetada. Samuti žestid ja näoilmed, millega teist, endast erinevat olevust silmitsetakse – jäine pilk, kõver naeratus, põlglik grimass, raevust leegitsevad silmad. Ja kõigi nende ülespuhutud, suureliste, oma tõde taga ajavate ning uhkusest lõhkevate haldjate, päkapikkude, orkide ja inimeste keskel vaene kääbik, kes ei saa aru, miks peavad mõned oma elu nii keeruliseks tegema, tülitsema, sõdima ja kangelaslikult hukkuma, selle asemel et võtta vabalt ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest.

„Haldjaid ei saa mitte kunagi usaldada!”, „Päkapikud pole iialgi meie sõbrad!”, „Inimeste aeg on otsa saanud, nüüd algab mäekollide oma!” – need laused võiksid pärineda Eesti poliitilisest debatist, kui nimed ära vahetada.

Aga ega temalgi lõpuks muud üle ei jää kui üleüldises tohuvabohus kaasa lüüa. Kui kõik teised peavad lahinguid ja võitlevad oma püha tõe eest nii et nahk seljas märg, siis on keeruline päris kõrvale jääda, ehkki parema meelega siirduks iga normaalne kääbik hoopis einelauda. Eks hiljem saavad need teisedki aru, et see olnuks kõige õigem valik, nii nagu viimaks mõistis surev Thorin. Aga siis on muidugi hilja.

Oleks ülitore, kui järgmisel aastal järgiks võimalikult paljud meie hulgast kääbikute elufilosoofiat ning eelistaks head kõhutäit, nalja ja laulu ka kõige ahvatlevamatele kullakoormatele. Hirmsasti on ära tüüdanud kõik need haldjad, päkapikud ja teised tähtsad tegelased.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare