ANDRUS KIVIRÄHK: Käomunad ja vingus sotsid
Teatavasti aga kasvab käopoeg kiiresti palju suuremaks kui tema kasuvanemad, lükkab teised linnupojad pesast välja ning laiutab seal siis üksi nagu vana ämmatoss.
Eks ole, alles sai suure vaevaga tagasi tõrjutud Viru hotelli idee ehitada Tammsaare parki suur must kuubik – tuntud ka Viru Poja nime all –, kui nüüd ähvardab hädaoht teiselt poolt. Estonia teater soovib laieneda! Tõesti, Tammsaare park on otsekui Teise maailmasõja eelne õnnetu Poola riik, mida ründas ühest otsast Saksamaa ja teisest otsast Nõukogude Liit.
Jah, muidugi olen täiesti päri sellega, et Estonia teatri lava on liiga väike ja normaalne töö on seal häiritud, aga see ei tähenda ju ometi, et olemasolevat hoonet peaks ilmtingimata parki laiendama. Kui minul on oma korteris kitsas, siis ei ole mul sellest hoolimata õigust lohistada osa mööblit trepikotta ja sättida raamatukapp keset treppi, nii et naabrid peavad alla saamiseks liuglema mööda käsipuud. Ma pean kas kitsikust edasi kannatama või siis kolima sootuks uude paika.
Aivar Mäe kinnitab, et parki laienemine on Estonia teatri olukorra lahendamiseks kõige odavam viis. Aga ega siis raha pole ainus, mis loeb. Ja kas avalik ruum ei maksagi midagi? Igatahes oleks äärmiselt imelik, kui pärast Viru Poja põhjalaskmist avataks hõisete saatel väravad Estoniale. Muidugi, mingis mõttes on kultuuriasutust keerulisem tõrjuda kui hotelli, sest äri on teatavasti räpane ja selle ründamine on eetiline ja positiivne, aga kultuur on vaene ja õilis ning kes seda ei toeta, on vandaal. Aga ega mina ei olegi uue ooperiteatri vastu, mina arvan just, et ärgem tehkem odavalt! Tehkem kallilt ja hästi! Näiteks see vana ja lagunev linnahall, millega keegi ei mõista mitte midagi peale hakata – kas seda ei saaks kuidagi ümber ehitada ja üles vuntsida, nii et temast sünniks uus Estonia teater? Oleks ju ilus küll, mere kaldal ja puha.
Kasulik kriis
Õnneks on praegu majanduskriis ja raha kõikidel vähe. Miks õnneks? Sest tänu rahapuudusele takerduvad mitmedki hullumeelsed plaanid. Majanduskriis on otsekui käre pakane, mis külmutab igasuguste bakterite ja pisikute vohamise. Sumisevad ja pinisevad pisimutukad, kes palava ilmaga segadust külvasid, poevad puukoore alla peitu.
Kui raha on palju, siis kaua ei mõelda – kopp maasse ja läheb! Küll hiljem on aega pead vangutada ja nutta ja hambaid kiristada, aga kõigepealt teeme! Ent kui raha on vähe, siis tuleb hakata tegema valikuid. Siis tuleb raha sent sendi haaval koguda, see võtab aega ja seda aega saab kasutada mõtlemiseks. Ja mõtlemine võib anda sellise üllatava tulemuse, et korraga selgub – seda maja, mida suure hurraaga kavandama hakati, pole tegelikult sugugi vaja. Saab läbi ka ilma ja palju pareminigi.
Tallinna vanalinn on säilinud ainult tänu sellele, et Tallinn oli vaene provintsilinnake, mille elanikel polnud raha keskaegseid hooneid maha kiskuda ning nende asemele losse ja suuri bulvareid ehitada. Ehk aitab ka praegune majanduskriis kinnisvaraarendajate käest midagi väärtuslikku päästa. Kui mitte muud, siis vähemalt tühja krundigi, kus muidu laiutaks juba mõne aasta pärast midagi õõvastavat.
Vanad püksid
Kui jutt juba Tallinna peale läks, ei saa ma minna mööda ka lõppenud koalitsiooniläbirääkimistest, mille tulemus on minu jaoks päris üllatav. Tõesõna, mina arvasin, et Savisaar hoiab sotse nagu pilpa peal, tõstab nad ahju peale, kahe kasuka vahele ja söödab sularasvaga, et ainult endaga võimalikult tihedalt siduda – nii et pärast järgmiseid riigikogu valimisi tuleks Pihl rõõmuga Savisaare valitsusse, selle asemel et lüüa kampa Ansipi ja Laariga. Uskusin, et Savisaar üritab vähemalt paariks aastaks leevendada ka oma valitsemisstiili – sotside ja nende valijate meeleheaks, sest kui sundida sotse liiga suurtes sigadustes kaasa lööma, siis ei leidu paari aasta pärast enam kedagi, kes nende poolt hääletaks, ja säärase partneriga poleks Keskerakonnal midagi peale hakata. Ühesõnaga, ma ootasin palju kavalamat ja kaugemat tulevikku silmas pidavat taktikat.
Aga ei, Keskerakond ei võtnud vaevaks silmakirjatseda. Sotse veeti räigelt ninapidi, alandati teisejärguliste ametikohtadega ning vanu trikke ja ustavate tolade edutamist jätkati külma kõhuga. Ühesõnaga, looberdati edasi vanades sisse kantud dressipükstes, selle asemel et uue partneri võrgutamiseks midagi nooblimat selga tõmmata ja ehk koguni jalad puhtaks pesta.
Nüüd on sotsid küll linnavalitsuses, aga väga vingus ninaga ja üks jalg pidevalt ukse vahel. On vägagi tõenäoline, et kauaks nad Savisaarega ühte punti ei jää, vaid leiavad peagi võimaluse koalitsioonist efektse skandaaliga lahkuda ja sellega oma populaarsust vähemalt mõneks ajaks suurendada. Siis on ju neil kindlasti paljugi pajatada linnavalitsuse telgitagustest...
Igal juhul on nüüd, pärast neid imelikke läbirääkimisi, üsna kindel, et peaministri toolile ei istu Savisaar mitte iial.
