ANDRUS KIVIRÄHK: Käopoja pihtimus

 (169)

ANDRUS KIVIRÄHK: Käopoja pihtimus
----

Tartu ülikool saab 375-aastaseks. Ümmarguste sünnipäevade puhul on ikka kombeks meenutada iseenda seoseid juubilariga.

Muidugi, soovitavalt positiivseid. Seepärast ma natuke kõhklesin, enne kui asusin neid ridu kirja panema.

Sest minu mälestused on suurkoolile veidike kompromiteerivad. Need näitavad, et kahjuks on ülikool 375 aasta jooksul väljastanud ka praaki. Ma tõesti imestan siiani, mis nipiga küll mina Tartu ülikooli lõpetada suutsin! Igaks juhuks olen ma oma diplomi nii hästi ära peitnud, et ise ka enam üles ei leia – mine tea, muidu võetakse veel ära ja saadetakse tagasi õppetööle. See on aga üks minu ikka ja jälle korduvatest õudusunenägudest: olen taas tudeng ja mul on tarvis sooritada mingi eksam või kirjutada valmis kursusetöö. Ärkan alati südame kloppides ja mõtlen õnnelikult: oh ei, see oli ainult uni, mina olen ju Tartu ülikooli vilistlane! Kõik vaevad ja valud on mul nüüdseks seljataga.

Kui uurida mu lõputunnistust, siis jääb minust mulje kui haritud mehest. Mida kõike ma õppinud pole! Näiteks saksa keelt, tervelt kaks aastat, ja eksami olen ma sooritanud neljale. Ometi ei oska ma seda keelt põrmugi, võib-olla kümme sõna on meeles.

Siis oli meil esimesel aastal tunniplaanis säärane aine nagu loogika. Seal ei käinud meie kursuselt mitte keegi ning kui saabus päev arvestuse andmiseks ja õppejõud meid esimest korda nägi, palus ta ohates õppida kõigil pähe kolm süllogismi, ja seejärel käisime järgemööda oma “luuletust” talle ette vuristamas nagu papagoid. Arvestus kirjas! Keskkonnakaitse õppejõudu ei näinud ma üldse mitte iialgi. Tema sooviks oli, et iga tudeng kirjutaks looduskaitseteemalise essee. Midagi polnud parata, tuli minna raamatukokku, võtta ette Eesti Loodus ja üks artikkel oma sõnadega ümber jutustada. Selle “essee” läkitasin ma koos matrikliga oma tundmatule õppejõule ning jälle oli arvestus kotis.

Suuliste eksamite puhul õnnestus mul tavaliselt õppejõududelt oma isikliku võlu ja lobeda suuvärgiga positiivne hinne välja meelitada, aga vene kirjanduse kirjaliku eksami eest, kus pidi teadma kuivi fakte, saime terve kursusega kahed. Õnneks sõitis õppejõud peagi välismaale ja siis oli õige aeg minna vene kirjanduse kateedrisse ja kiusata ühte õnnetut laborandikest, kuni tema jõud rauges ning ta meile neljad ära pani.

Esimene loeng algas tavaliselt kell kaheksa, aga sinna ma ei jõudnud kunagi. Vahel oli sellest isegi kahju. Näiteks oleksin ma hea meelega külastanud Peeter Toropi loenguid, kus ta rääkis Dostojevskist, aga kell kaheksa hommikul... No andke andeks!

Paras oli minna kella kümneks. Siis kuulasid ühe loengu ära ja kell kaksteist tehti lahti õllerestoran Humal. Kella kaheks oli kõht täis ja samm sees, siis võis jälle natuke õppetööga tegeleda. Ehkki siin võis ette tulla ootamatuid viperusi. Mäletan, kuidas meie inglise keele õppejõud, noor kena leedi, ihuüksi klassis istus ja ootas: ehk keegi siiski tuleb õppima. Noh, ja siis saabusin mina koos oma sõbra Jüri Pinoga, palituhõlmad eest lahti ja põsed juba punased. Õpetaja hakkas meid nähes nutma. Siis oli küll natuke piinlik. Läksime ruttu tagasi Humalasse.

Veetlevad voolikud

Kõige sagedamini võis meid kohata ülikooli peahoone ees müüril, mida me ise lugupidavalt “peakorteriks” nimetasime. Seal oli hea enne loengut koguneda ja nõu pidada: mida teha? Kas minna kooli või kohe mujale? Vahel möödusid meist õppejõud, kes kutsuvalt viipasid: tulge nüüd loengusse, noormehed! Meie lehvitasime vastu: jaa, jaa, küll me tuleme! Mõni läks ka. Ülejäänud aga siirdusid Toome poodi ja sealt edasi “mäkke”, Kuradisillale või Bergmanni kuju juurde.

Õhtud möödusid ülikooli ühiselamus, mis asus revolutsionäär Rudolf Pälsoni nime kandval tänaval, uuemal ajal ümber nimetatud tundmatute teenetega Pepleri auks. (Selle härra ees- ja isanime pole mul au teada.) See oli mälestusväärne paik. Esimesel kursusel elasime viiekesi ühes toas. Kohe esimesel päeval ilmus tuppa keegi kääbus, kes soovis laenata leiba, ja öösel prõmmis ukse taga purupurjus isik, kes nimetas end Juhan Peegli õpilaseks ja nõudis meilt kolme rubla. Mõistsime üsna kohe, et ust ööseks lukku keerata pole mõtet, sest kes sisse tahab tulla, see tuleb nagunii. Parem siis sisenegu avatud uksest, kui et ta selle suure käraga maha murrab.

Peagi avastasime ühikast muudki huvitavat. Näiteks voolikud. Neid oli igal korrusel kaks ja kui need öösel lahti rullida, oli ühiselamu komandandil hommikul üllatust kui palju. Voolikute rullimisest sai tõeline kirg ja iga piduõhtu lahutamatu osa. Kuni ükskord ilmus mingisse loengusse professor Peeter Vihalemm ja teatas vaikse häälega, et ühiselamust helistatakse ja palutakse, et Kivirähk läheks ja need voolikud, mis ta öösel lahti keris, nüüd jälle kenasti kokku rulliks. Eks ma siis läksin ja rullisin.

Ausalt, ma tõesti imestan, et mul kodus mingi kõrgharidust tõendav diplom on! Aga noh, Tartu ülikooli auväärsust see muidugi ei kahanda. 375 aasta jooksul võib ju endale mõne apsaka lubada küll.

Igal juhul palju õnne, armas ülikool! Tartus viibides katsun ma alati vähemalt korra peahoonest läbi käia ja sealset akadeemilist lõhna nuusutada. Käin korra kempsus, jalutan natuke fuajees ja meenutan.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare