Eriti suurt muret tundsid meie ohvitserid.

„Kuidas seal lepingus täpselt öeldud on?” uuris kindral Laidoner. „Kas kogu sõjasaak tuleb tagasi anda?”

„Minu meelest on juttu ainult territooriumidest,” seletasin mina.

„Oled ikka kindel?” päris Laidoner umbusklikult. „Ja käekellade kohta pole midagi kirjas? Kõige koledam oleks, kui need ka Venemaale tagastada tuleks! Ma sain omal ajal Petserist ja Irboskast hea noosi, kui pärast võidukaid lahinguid tagasi koju jõudsin, oli mul kummagi randme peal viis kella. See oleks ikka ebaõigluse tipp, kui Paet need nüüd minu pärijatelt välja nõuaks. Sõda ju selleks peetaksegi, et võidetud oma kellad võitjatele annaksid!”

„Ning jalgrattad samuti!” lisas admiral Pitka. „Mina tõin Ivangorodist kolm jalgratast koju. Jube keeruline oli tuua, ühe seljas istusin ja kahte hoidsin kaenlas. Tegelikult nägin ma veel neljandat ratast ka, täitsa ilma valveta ja rattalukuta seisis, ning ma mõtlesin, et Tartu rahulepingust lähtudes on mul õigus ka see endale võtta – aga no kuhu ma pidin ta panema? Hambusse võtma või? Nii ta jäigi. Väga kahju. Ega rattaid ei pea tagasi andma, on ju?”

„Kindlasti mitte,” kinnitasin mina. „Eks rahvuslastel on Eestis siiski ka veel mõjuvõimu, mitte kõik poliitikud pole Venemaa ees kapituleerunud!”

Nägin ka Jaan Poskat, Tartu rahulepingu isa ja küsisin tema käest, kas tal kahju pole, et tema elutöö nüüd prügikasti lendab.

„Sugugi mitte!” vastas Poska. „Kui sa teaksid, Ivan, kui palju ma selle lepingu sõlmimise eest sõimata sain! Et miks me just nüüd rahu sõlmime, kui Eesti vägedel hea hoog sees, põrutame ikka edasi ja võtame Moskva ning Peterburi kah enesele! Saaksime palju rohkem käekelli ja jalgrattaid. Nad olid minu peale väga pahased!”

„Ja eks see Tartu rahu oligi üks tõpratemp!” ütles üks nässakas vanamees, kes oli pahaselt meie jutuajamist pealt kuulanud. „Tsaari ajal käisin ma alalõpmata Volgast kala püüdmas! Läksin, millal tahtsin, ja tulin, millal tahtsin. Aga siis korraga – olge lahked – v.a Poska annab mingi allkirja ja minu talu ning Volga jõe vahele tõmmatakse piir! Minu põlised kalaveed asuvad korraga välismaal! Hakka kalapüügi tarvis viisat taotlema! Kas saab hullemat sigadust ja eesti rahva huvide mahamüümist olla?”

„Näed nüüd, Ivan, isegi siin põrgus ei anta mulle rahu,” ohkas Poska traagiliselt.

Jah, keeruline on eestlaste saatus. Õnneks on lootust äsja kaotatud territooriumid peagi uutega asendada. Juba lähiajal alustavad vaprad Eesti väed operatsioone Kesk-Aafrika Vabariigis.