ANDRUS KIVIRÄHK: Kas punk on surnud?
Aga see on ju täiesti normaalne! Kummaline on hoopis, et see punkareid häirib. Ma ei usu, et omal ajal Moskva ees seistes oleks mõni punkar teinud probleemi sellest, et tollane kultuuriminister Johannes Lott neile aupaklikult kätt ei anna ega diplomitega autasusta. Vastupidi, igasugune ametlik soosing oleks olnud vabale vaimule solvav. Riik ühes oma ametnikega polnud küll midagi säärast, millega punkarid oleksid soovinud koostööd teha.
Ka mina ei käinud Rakveres. Esiteks sellepärast, et ma pole kunagi punkar olnud ning võõra subkultuuri sekka trügimine tundub mulle alati ebadelikaatse ning pealetükkivana. Tõsi, kõik, mida ma hiljem punklaulupeost kuulnud ja näinud olen, tõestab, et tegelikult peeti Rakveres maha lihtsalt üks tore perepidu. See oli minemata jätmise teine põhjus.
Ei maksa valesti aru saada – olen täiesti kindel, et Rakveres oli äärmiselt lõbus. Miks mitte minna pärast väsitavat töönädalat koos perega rahva sekka, süüa natuke liha, juua õlut ja vaadata, kuidas kentsakalt riides inimesed laulavad. Ka mina kuulaksin meelsasti, kuidas kõlavad koorimuusikaks töödeldud vanad punklaulud. See on ju naljakas ja tore.
Ainuke küsimus on see, kas punk peab olema naljakas ja tore. Kas punkkontsert peab olema perepidu, kus väikekodanlane end turvaliselt tunneb? Kas ei peaks see sisaldama pigem midagi häirivat, torkivat ning näkku irvitavat, mis sunniks kesk-klassi enne pikalt mõtlema, kui ta söandab oma vatsad punkarite sekka vedada.
Hari üheks õhtuks
Aga Rakvere pungiõhtu oli nagu suur stiilipidu. Tänapäeval on säärased üritused ju väga populaarsed. Karnevalipoest saab laenutada kostüümid ja hoplaa – maksuametnikust saab kauboi ning raamatupidajast ahvipärdik. Vagur kassiir riietub vambiks ja direktorist saab siga. Ning kes soovib, võib üheks õhtuks moonduda ka punkariks. Neetidega tagi selga, harjakujuline parukas pähe või tukk roosaks – pole vaja peljata, õhtul pead pestes tuleb värv kenasti maha! Lisaks antakse laenutusest peotäis haaknõelu, mida saab plaastriga vajalikku kohta liimida.
Ning karneval läheb lahti!
Natuke kahju on, et punkari neetidest on saanud vaid musketäri mantli sarnane ajalooline teatrikostüüm, aga ega midagi pole parata. Sama teed on läinud ju ka kogu Nõukogude võim, mille tagumikus punk omal ajal orana keerles. Miilits ja pioneer on ju nüüd samuti vaid stiilipidude kangelased. Nii naljakas on ju tänapäeval mõnel pummelungil kaelarätti kanda või miilitsamundris ringi looberdada. Kes oleks võinud omal ajal ette kujutada, et normaalne inimene vabatahtlikult miilitsaks riietub! Või et punkari atribuutikat kannab inimene, kes pole punkar.
Veel punklaulupeost. Võib näida, et ma irisen, aga tegelikult saan ma peo korraldajatest suurepäraselt aru. Noorusaeg äratab alati heldimust. Tahaks vahel ju jälle neid vanu laule laulda ja vana tagi selga ajada. Samamoodi toimivad kevaditi abituriendid, üritades pöörduda vähemalt üheks päevaks tagasi lapsepõlve. Seda nimetatakse tutipeoks – karvaste jalgadega noored mehed jooksevad ringi lühikestes pükstes ja tulistavad üksteist veepüstoleist, kumerate kehavormidega preilid välgutavad miniseelikute alt kintse ja suruvad mängukarukesi rindade vahele. Nii tahavad ka vanad punkarid jälle korraks tagasi sinna heinamaale, kus kiikus nende häll.
Ainult et vahepeal on tõusnud ühiskondlik positsioon, kasvanud nõudmised. Enam ei rahulda peo panemine sõbra garaaÏis, nüüd tahaks korraldada laulupeo. Ja kutsuda kohale presidendi. President on kena inimene, samuti nooruslik, ta tulebki ja rahvas hõiskab, mõtlemata sellele, et kui president avab punklaulupeo, siis pole see enam punk, vaid kurat teab mis. Või nojah, see on laulupidu. Esimesel Eesti üldlaulupeol hõisati samuti – keiser Aleksandrile. Peavoolul on ikka kombeks kõik alternatiivne ära seedida ning mõnusaks tummiks muuta. Õige punklaulupidu peaks toimuma hoopis öösel presidendi aias ja sellise kassikontserdi vormis, et presidendi ja tema nõunike kõrvad jookseksid sitavett.
Aga ma kordan: kindlasti oli ka Rakveres tore. Sest kui punk on tõesti surnud, siis oleks ju kahju, kui me neid laule enam kunagi ei kuuleks, kui me enam iialgi ei näeks täies mundris punkarit. Las nad siis figureerivad vähemalt dekoratiivsete elementidena, nii nagu mõned indiaanlased, kes käivad mööda maailma ning näitavad laatadel oma sulgi ja sõjamaalinguid. Räägitakse muidugi, et kusagil Ameerikas, reservaatides on veel ka tõeliseid indiaanlasi, kes elavad oma elu ega esine tsirkuses, kuid kes neid ikka üles otsida viitsib. Aga indiaanlast näha on põnev, mis sellest, et laadal ja mitte päris autentsel kujul.
Kusjuures tegelikult olen ma kindel, et ka punk pole surnud. Miilitsad ja pioneerid ju ei ole – Venemaal on neid piisavalt. On olemas ka ehtsaid staliniste ning sõjaveteranide kõlisevad medalid, mis meil kuuluvad stiilipidude arsenali, on Narva jõe taga suure au sees. Või mis jõe taga – meil endalgi on olemas päris ehtne Arnold Meri!
Küllap leidub veel ka ehtsaid punkareid. Selliseid, kes Rakvere punklaulupeole keskmist sõr-me näitasid ja õlut edasi jõid.
