ANDRUS KIVIRÄHK: Kergejõustik Soome veekeskuses
Õnnelik ilme, joovastunud röögatus, rääkimata taltsutamatus võidurõõmus visatud saltost kõnelevad palju rohkem kui hilisemad intervjuud, mis manduvad nagunii tüütuks heietamiseks: minu kuld on kogu eesti rahva oma; suur tänu sponsoritele ning pöidlahoidjatele; tegin, mis suutsin ja nii edasi, mõmm-mõmm-mõmm. Mees, kes alles mõni hetk tagasi möirgas ja möllas staadionil nagu karu, on nüüd sponsorilogoga mütsiloti pähe vedanud ning üritab kõigile küsimustele püüdlikult vastata. See pole võimalik ja seda polegi tarvis.
Aga mitte ainult sportlased ei möirga Helsingi olümpiastaadionil, möirgab ja märatseb ka ilm. Vanad skandinaavia saagad rääkisid, et kaugel põhjas asub hallahiiglaste maa. See on hirmus paik, kus päevad läbi ulub läbilõikav tuul, lumi muudkui tuiskab ning kaljurahnud murduvad tormi käes.
Hallahiiglased
Just seda muistset paika meenutavadki Helsingi spordivõistlused. Kergejõustik pole Soomes sugugi kerge, ei, see on raske ja vaevaline töö. Odad, kettad ja vasarad lendavad läbi maru, kaugushüppajad maanduvad märga porisse, jooksjad tormavad läbi lompide, nii et veepilv taga. Starti tullakse paksudesse vattidesse mähkunult, tuttmütsid peas, siis kooritakse end aga otse keset orkaani vapralt päevitusriiete väele, nagu oleks tegemist talisuplejatega. Finiisse jõudnud varisevad väsinult veeloiku, mis pole veel õnneks jäätunud, ning vedelevad seal õhku ahmides justkui kalad. Sportlaste keskel aga askeldavad hallides vihmakuubedes olevused nagu mingid maa seest välja kasvanud gnoomid. Nemad juhivad seda võistlust ega pelga tormi.
Põhjamaalased on säärase jubeda rajuga muidugi harjunud, aga vaesed neegrid näevad küll välja nagu ehmunud rosinad lumepallisupis. Kuid nemadki ei anna alla. Jooksmine on see, mis neid surnuks külmumisest päästab – kiire galopp annab ju sooja. Medaleid võites päästavad nad oma elu.
Jaa, Helsingi olümpiastaadionil kulda võita pole lihtsam kui seda Alaskas kaevandada! Tingimused on sarnased. Kõik, kes on näinud Chaplini “Kullapalavikku”, teavad, millest ma räägin.
Viimasel ajal tunnen ma võistlusi jälgides kõige suuremat hämmastust siis, kui saan teada sportlase vanuse. Vaatan näiteks, et heiteringi läheb üks eakas mees, tõeline spordiveteran, kellele ma võib-olla trammis istet pakuksin. Mõtlen praegu sakslast Möllenbecki. Ja siis tuleb välja, et ta on täpselt minuvanune, seega 35! Eakaaslane!
Või võtame Alekna. Ütlen ausalt, mina kutsuksin teda aupaklikult onukeseks. Väärikas härra, võitnud palju medaleid, juba aastaid tipus, nüüd aga pealtnäha teel oma elusügise poole. Kui vana ta siis õieti on? Ja mis selgub – ta on minust noorem. Ma võiksin teda õlle järele saata.
Aafriklastest ma üldse ei räägigi. Oli seal üks 18-aastane noor jooksutalent – aga välja nägi täpselt nagu mõne neegrihõimu kiilaspäine vanaisa.
Suured spordivõistlused on siiamaani ka üks väheseid paiku maailma, mis on jäänud puutumata poliitilisest korrektsusest. Asi pole ainult selles, et hõisatakse omadele ning tuntakse rõõmu, kui vastasel läheb kehvasti – olgugi, et me kuulume võib-olla ühte suurde Euroopa Liidu perre. Spordivõistlused demonstreerivad meile ka karistust kartmata, et naiste tulemused jäävad meeste omadele alla ning valge rass ei suuda paljudel aladel mustaga konkureerida.
Tegelikult peaks mõni tubli võrdõiguslane midagi ette võtma. Näiteks võiks poliitilise korrektsuse huvides jagada meeste 100 meetri finaali kohti kvoodi alusel – nii palju valgeid ja nii palju musti. Ka aarialastele tuleks anda võimalus! Ja kui hakata järele mõtlema, siis pole ilus seegi, et mehed ja naised ületavad kõrgushüppes eri kõrgusi. Rootsis kuuldavasti ühtlustati meeste ja naiste juukselõikuse hinnad, õigluse nimel tuleks seda teha ka latikõrgusega. Näiteks 3000 meetri takistusjooksu naised vanasti ei jooksnud, aga nüüd on neil see võimalus ja tore on, ehkki üks väike venelanna pidi distantsi jooksul neli korda basseini ära uppuma.
Rahakassa
Aga loomulikult pole sport kogu elu. Hoolimata sellest, et paljud inimesed kasutasid sel nädalal iga võimalust teleka ette hiilimiseks, mõned ametiasutused siiski töötasid. Näiteks kurikuulus Riigi Kinnisvara AS, mis loodetavasti ilmutas endist kindlameelsust ega andud käest kübetki tema hoolde usaldatud varandust. Tegemist on tüüpilise rahakassaga. Kui ma laps olin, siis oli mul mitu sellist kassat ja mina lolli peaga panin nende sisse ka raha. Varsti läks mul seda raha jäätise jaoks tarvis, aga nagu igaüks isegi võib arvata, polnud kassast müntide välja saamine enam sugugi nii lihtne. Küll ma koukisin ja kangutasin, kraapisin mingite orkidega ja õngitsesin kääriotstega! Hädavaevu sain rahakassa pilust mõne kopika kätte.
Rahakassad ongi nii tehtud, et sisse panna on lihtne, aga välja võtta peaaegu võimatu. Eks see Riigi Kinnisvara AS ole samasugune. Miljonid pandi sisse, nüüd raputa või kolgi, aga välja pudenevad ainult raasukesed.
Tavaliselt sai lõpuks süda nende kuradi rahakassade peale nii täis, et lõid nad lihtsalt puruks.
