Link kopeeritud!

Andrus Kivirähk: Kes neid valib?

 (305)
Andrus Kivirähk: Kes neid valib?
Andrus Kivirähk

Ühest küljest on muidugi õige ja loomulik, kui sikud lammastest eraldatakse.

Selles mõttes on Reformierakonna otsus Silver Meikar endi seast välja heita mõistetav. Misjaoks käia teineteisele närvidele, kui lahutus on lubatud? Ja ka avalikkuse jaoks muutub pilt selgemaks. Lõppeb ära see jutt parteid seestpoolt reformida soovivatest jõududest. Majaomanik on selge sõnaga öelnud, et mingite remondimeeste teeneid ei vajata ja nad võivad mujale minna.

Teisalt, ühiskonnas valitsevaid meeleolusid arvestades, on „kiire lõpplahendus” ikkagi üllatavalt ülbe tegu. Praegu oleks just mõistlik püsida murust madalamana, oodata kirgede vaibumist ja lasta kõigel Meikariga seotul aegamööda tolmuga kattuda. Aga selle asemel laamendatakse suureliselt ja kinnistatakse oma maffiaperekonna kuvandit. Säratakse võidurõõmust, ehkki mingit võitu ju polnudki, ja asutakse keset päist päeva kätte maksma, hoolimata jahmunud pealtnägijaist.

Tõesti, tundub, et mõningatel inimestel on katus täielikult minema sõitnud. Reaalsusetaju on kadunud, karistamatusetunne seevastu kihutab uljalt kosmose poole. Elatakse otsekui omaloodud paralleelmaailmas, mingis pilves, ja see ei saa olla loomulik asi. Vahest oleks mõistlik korraldada Reformierakonna peakorterisse üks narkokoerte külaskäik? Kuidagi kurb ja trööstitu on vaadata kunagi täiesti normaalse organisatsiooni sedavõrd pidurdamatut allakäiku.

Aga noh, on nagu on. Iseenesest võiks nüüd loota, et koos Meikariga lahkuvad erakonnast ka kõik teised südametunnistusega inimesed, nii et terad saavad sõkaldest tõepoolest eraldi. Aga seda muidugi ei juhtu, sest nii nagu kunagi komparteist, pole ka tänasest võimuerakonnast lihtne välja astuda, ehkki ajad oleks justkui teised. Aga tuleb välja, et ei ole. Nii nagu tollal, võib ka tänasel päeval erakonnast lahkuja karjäär tõsiselt kahjustatud saada. Nii et tõenäoliselt ei järgne mingit erilist pereheitmist. Paljuke seal komparteiski neid päris punaseid leidus, aga nii nagu tollal taluti alistunult Karl Vaino ja tema kaaskonna roppusi, piirdudes riigivastaste anekdootidega saunapeol, nii on ka nüüd. Mõttes ehk vangutatakse pead ja ohatakse – aga parteipiletit lauale ei lööda. Surutakse hambad risti ja lastakse juhatusel mööbeldada. Oma nahk on turule viimiseks liiga kallis.

Ja nagu tundub, ei kipu langema ka erakonna populaarsusreiting. Mis on ju omal kombel hämmastav. Oleks huvitav teada, kes on ikkagi need inimesed, kes Reformierakonda kõige kiuste toetavad? Ja veelgi põnevam oleks uurida, miks nad seda teevad?

Muidugi, ka Keskerakonnal on kõikide skandaalide kiuste säilinud omad truud valijad, kes neid iialgi ei hülga, ja me oleme harjunud veidi üleolevalt mõtlema, et nendeks on põhiliselt vene keelt kõnelevad inimesed, kelleni eestlasi nördima panevad uudised Savisaare hämaratest toimingutest lihtsalt ei jõua. Vähem haritum, vähem informeeritum osa ühiskonnast, keda on lihtne odavate trikkidega eksitada ja „isakest” kummardama panna.

Oleme siiani eestikeelseid valijaid justkui targemateks pidanud. Aga kui nüüd Reformierakonna toetus tõepoolest ei lange, siis tuleb välja, et asi pole üldse nii. Pole me nii erinevad ühti!

Ehkki Ansipi valija on väidetavalt haritum, noorem ja edukam kui Savisaare oma, iseloomustab teda täpselt samasugune ükskõiksus poliitika eetilisuse suhtes. Vajalikul hetkel pigistab ta silmad kinni või vaatab sõnakuulelikult kõrvale. Ning jääb ustavaks. Selline asi lähendab erinevaid kogukondi. See ongi lõimumine.

Varivalitsus