Hästi, me teame juba, et alanud aasta kuulub mustale maole. Oleme teadlikud sellestki, et käes on Eesti Vabariigi juubeliaasta ja möödub 25 aastat laulvast revolutsioonist, ning president Ilves on korduvalt meenutanud üht olulist tähtpäeva millalgi märtsis, kui 1991. aastal alanud iseseisvusaeg ületab pikkuselt 1918. aastal alguse saanud esimest iseseisvusaega. Väga hea, uute pühade vastu pole mul midagi! Panin viina külma.

Siis tean ma veel seda, et aasta loom on hunt ja aasta lind on nurmkana.

Aga mida soovitatakse kultuuris? Möödunud aasta oli ju teatavasti pühendatud Eesti filmile, varasemast meenub lugemisaasta… Millele keskenduda 2013? Et seda teada saada, avasin kultuuriministeeriumi kodulehe ja ennäe! Tänavune aasta on kuulutatud kultuuripärandi aastaks, mille juhtmõte on: „Pärijata pole pärandit!” Täiesti õige, rahvaloenduse andmetele tuginedes on tõesti aeg hoolitseda selle eest, et pärandusasjad korda saaksid! Iga mõistlik vanainimene teeb testamendi valmis, kui tunneb, et lõpp on lähedal. Kellele jätta kiiktool, kellele pross ja kadunud abikaasa mansetinööbid?

Ega see lihtne ole, pealegi ei saa vanainimene kindel olla, et tema tahet hiljem arvestatakse. Sa võid ju öelda: „See kapp saab sulle, Liisu!”, aga Liisu laseb pärast vanaema surma kapi siiski prügimäele viia, sest tal pole korteris antiikse kobaka jaoks ruumi. Tema muretseb oma kraami Ikeast. Ja roosidega tass, mis vanaemale oli kallis mälestusese, on tema pärijatele lihtsalt vana ja kulunud lauanõu, mida hoiaks alles vaid püstiloll.

Kultuuriga on asi veelgi keerulisem. Tema väärtus on sageli veelgi sümboolsem, selle mõistmine eeldab traditsioone ja järjepidevust. Hõbelusikas võetakse lõpuks ikka vastu, aga kuidas selgitada tulevastele põlvedele näiteks mõne raamatu olulisust? Mul tõusevad kuklakarvad turri, kui ma loen mõnest intervjuust: „Mina eelistan lugeda raamatuid inglise keeles.” Hetkel, kui sedasi arvajad moodustavad ühiskonnas enamuse, muutubki kogu eestikeelne kirjasõna selleks roosidega tassiks, mille pärijad ükskõikselt prügikorvi viskavad.

Kunsti ja arhitektuuriga on asi pisut hõlpsam, seda on lihtsam pärandada. Aastasadade eest Egiptuse vallutanud araablased kasseerivad turistidelt püramiidide vaatamise eest rõõmsalt raha. Neil endil pole muistse Egiptuse tsivilisatsiooniga mingit pistmist – nagu pole tänapäeva itaallastel pistmist Vana-Rooma ja tänapäeva kreeklastel muistse Hellasega. Aga nad kasutavad soodsat võimalust ja teenivad varemete pealt.

Sedasama näeb tegelikult juba mujalgi. Mustad mehed müüvad Pariisis postkaarte tähtsamate vaatamisväärsustega. Vaevalt et nad ise teavad, mis kuningad nendes paleedes kord elasid; kes on see mees, kes puhkab Invaliidide kuppelkirikus, või mis seos on Notre-Dame’il ja Victor Hugol. Seda viimast nime pole nad tegelikult kuulnudki! Aga nad teavad, et leidub inimesi, kes selliste asjade vastu huvi tunnevad. Veel leidub! Ja neile postkaarte müües on võimalik enesele kebabi ostmiseks raha teenida.

Kes hakkab kunagi Tallinna tänavail müüma Estonia teatrit ja Tammsaare mälestusmärki kujutavaid pildikesi? Pärandusasjadega tuleb tõepoolest tõsiselt tegeleda ja notari juures aeg kinni panna.