Andrus Kivirähk: Ketserlikke mõtteid
Ma krutin alati raadio nuppe senikaua, kui leian üles inimhääle. Ja kõrtse valin ma selle järgi, kas seal saab kaaslastega tümpsust üle karjumata vestelda.
Nii et selles mõttes peaks Paides toimuv Arvamusfestival mulle mokka mööda olema. Inimesed kõnelevad, vaidlevad omavahel – see on kahtlemata väga tore!
Siiski kummitavad mind sedasorti arvamusfestivalide, mõttekodade ja ümarlaudadega seotud ketserlikud hirmud ja kahtlused. Need algidee poolest sümpaatsed üritused kipuvad muutuma asjaks iseeneses, mingit liiki professionaalseks meelelahutuseks. Maailmas eksisteerib ju ammu säärane nähtus nagu konverentsiturism. Hästi istuvates ülikondades härrad ja elegantsetes kostüümides daamid lendavad ühelt jutulaadalt teisele, peavad ettekandeid, kuulavad teiste omi ja latravad vahepeal kohvitassi või veiniklaasi taga, ise sellise näoga, nagu nad teeks midagi tähtsat. Ja sedasi päevast päeva, nädalast nädalasse!
Eesti kodanikuliikumise elavnemise tõttu sai ka meil valitsevaks arusaam, et rahvast tuleb kuulata. Inimesed peavad saama esitada ettepanekuid ja tõstatada probleeme! Iseenesest täiesti õige, kuid juba praegu võib täheldada, et neist „arvajaist” kujuneb omaette professionaalne tõug, otsekui mingi elukutse. Kus iganes toimub mõni vestlusring, on nad kohal. See sarnaneb spordi professionaliseerumisega: ürgjõuga maamehest, kes vahel harva adra käest laskis, et minna külatanumale maadlema, ja siis jälle oma põldu edasi kündis, kujunes sponsorite logosid kandev tegelane, kelle jaoks sport oligi põhitöö. Nii kipub olema ka kodanikuaktivistidega.
Veel üks probleem. On loomulik, et inimesed loovad kohaliku elu edendamiseks seltse ja ühinguid, kus on omad juhid ja liidrid, kes veavad vankrit omast vabast ajast, põhitöö kõrval. Ka kohalikke omavalitsusi peaksid juhtima just nemad, mitte mingid nn munitsipaalpoliitikud. Riigikoguga on teine asi, sest see on paik proffidele, kuid ka neid on valinud rahvas ja nad peaksid esindama oma valijate huve. Praegu aga tundub, justkui oleks poliitikute näol tegemist mingite Olümpose jumalatega, kes seisavad lihtinimestest niivõrd kaugel, et vaja on vahepealset preestrite klassi. Ja meil tekibki vaikselt selline klass – inimesed, kelle ülesanne oleks justkui vahendada reakodanikku jumalikule poliitikule ning viia nad kokku mõnel ümarlaual või jääkeldris. Tekivad uued töökohad, uued ametnikud. Palgatakse sekretärid ja ostetakse kohviautomaat.
Ega sellest polegi midagi hullu, kuni nende inimeste siiras eesmärk on kodaniku hääle kuuldavaks tegemine. Aga võib vabalt juhtuda, et nad vahetavad pooli ja neist saab poliitikute jaoks hoopis mugav tupiktänav, kuhu suunata kõik tülikad küsimused. Madrats, mis summutab tegeliku kodanikualgatuse ega lase sel ülemäära häirivaks muutuda. Inimestele antakse võimalus rääkida ja arvamust avaldada, aga pärast kingitakse neile tänutäheks tass ja saadetakse sooja käepigistuse saatel koju.
Loodame südamest, et nii ei lähe.
