Andrus Kivirähk: kiriku nõue põhiseaduses abielu defineerida on puhas kius
Nad käivadki seal ainult korra aastas, jõulude paiku. Väidetavalt olevat ilus. Mina pole kunagi käinud, nii et ma ei tea, mis seal täpselt ilusat on. Laulud ehk? Muusika mõjub muidugi alati ülendavalt. Aga veel sisaldab jumalateenistus kindlasti ka jutlust, mida peab kirikuõpetaja, ja mulle tundub veidi kummaline, kui seda lähevad vabatahtlikult kuulama inimesed, kelle maailmavaade kõneleja omast suuresti erineb.
Sest millega on paistnud viimasel ajal silma kirikuõpetajaid koondavad organisatsioonid? Nõudmisega, et ilmaliku Eesti Vabariigi põhiseadusesse lisataks punkt, mis ütleb, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Naljaga pooleks võiks ju siis pakkuda, et põhiseaduses võiks olla kirjas ka see, kuidas Eesti Vabariigis surnud matta tuleb. Näiteks võiks lubada ainult kirstumatust ja keelata tuhastamise, kuna vastasel korral on jumalal viimasel kohtupäeval raske surnuid ellu äratada.
Tegelikult on veider see, kui kramplikult suhtutakse ühte mõistesse, mille inimesed on ise loonud ja sisuga täitnud ning mida on võimalik järelikult ka sootuks teisiti tõlgendada. Loodusseadused on need, mis ei allu inimese suvale – nagu näiteks see, et eksisteerib maa külgetõmbejõud või ka see, et lapsi saadakse mehe ja naise seksuaalse läbikäimise tagajärjel. Need seadused on tõesti igavesed ja universaalsed ning just seetõttu pole neid ka põhjust ühe riigi põhiseaduses mainida.
Abielu on hoopis midagi muud. See ei ole keemiline element, millel on kindel koostis. Pikki sajandeid oli ta religiooni mõjul eeskätt lubatäht laste saamiseks. Väljaspool abielu sündinud last ei peetud täisväärtuslikuks, teda põlati nagu ka tema ema. Tänapäeval see nii ei ole, iga laps on kallis ja oodatud. Samas pole kahtlustki, et paljude laste vanemad on ka tulevikus omavahel abielus – vähemalt nende sünnihetkel – ning lõviosa abieludest sõlmitakse ikka ja alati mehe ja naise vahel.
Aga nagu me kõik näeme, kui maailmas ringi vaatame, leidub alati ka erandeid. Mina pean ennast kindlasti rahvuslikult mõtlevaks inimeseks ja just sellepärast on minu jaoks arusaamatu, miks peaks eestlastel olema vähem õigusi kui teistel rahvastel. Miks kaks samast soost eestlast ei tohi oma abielu registreerida, aga kaks sakslast tohivad? See on ju juba nagu mõisate ajal, kui parunitel oli sootuks enam õigusi kui eesti inimesel!
Nii et tegelikult pole nõue põhiseaduses abielu defineerida mitte midagi muud kui puhas kius. On eriti nukker, et selle plaaniga tuldi välja vahetult enne jõule, mis kiriku enda sõnade järgi on just nimelt aeg väljendada teistele inimestele oma armastust ning olla salliv ja hea.
Nii et ma soovitan kõigil hästi läbi mõelda, kas ikka minna jõulude ajal kirikusse või kuulata kõiki neid ilusaid laule kodus plaadi pealt ja veeta pühad sõbralikumate inimeste seltskonnas.
Kaunist jõuluaega kõigile!
