Sel nädalal on siis taas Kristina Šmiguni kord. Nii nagu päkapikud, kes ilmuvad koos esimese lumega, et siis akna tagant laste tegemisi jälgida, nii hakkame meiegi öökülmade saabudes aina sagedamini kiikama Šmigunide kööki. Suvel on meil teised kangelased, suusatajad saavad rahus suveund magada nagu kilpkonnad.

Suusarajad kattuvad muruga. Ega me ei tunneks talviseid iidoleid sel ajal, ilma traditsiooniliste suusamütside ja liibuvate trikoodeta äragi. Kas te kujutate ette näiteks Pärnu rannas päevitavat Kristinat? See on sama ebareaalne vaatepilt nagu habemeta Karl Marx!

Aga vaevalt kattuvad loigud jääkirmetisega, kui me juba oma pilgud Otepää poole suuname. Aeg on jälle sealmaal. Luiged läinud, lumi taga, Kristina suusamäel, ütleb vanarahvatarkus. Okasroosikese lossi ümbritsev tihnik närbub ja pudeneb pakase käes koost, uks läheb lahti ja Kristina liugleb päevavalgele. Alati on huvitav teada, millega ta meid sel talvel rõõmustab?

Sest nii nagu põllumeeski, nii teab ka suusasõber, et aastad pole vennad. Külvatakse ja lõigatakse küll igal aastal, kuid saagi suurust ennustada pole võimalik. Vahel saavad kõik salved täis, aga vahel tuleb ette ikaldusi. Seepärast ootamegi alati ootusärevalt talve esimesi starte. Mida tulemas on – kas puhast kulda, või hõbedat, või pronksi? Või ei tule sel aastal midagi? On ju sedagi juhtunud. Päris ilma pole eesti rahvas aga mitu aastat pidanud jääma, “suure näljahäda” päevad, mil kodumaise sangari puudumisel soomlastele või rootslastele kaasa elati, näikse mõneks ajaks möödas olevat.

Sel aastal on Šmigunide kandis eriti hästi kasvanud haljas hõbe. Neil maailmameistrivõistlustel on Kristina otsekui Paul Keres – “igavene teine”. Kitseke Hõbesõrg. Ainult Bente Skari suudab teda edestada, teised mitte.

Aga ega kullalootusedki maha pole maetud. Võib-olla kirjutame järgmisel nädalal jällegi Kristinast, aga siis juba nagu maailmameistrist? Miks ka mitte!