Öeldakse, et see oli kui ootamatu pauk luuavarrest. No ei tea, mis seal ikka nii ootamatut on, kui sportlane pärast aastatepikkust ponnistamist lõpuks ühe korraliku tulemuse teeb.

Ootamatu ja tõeliselt erakordne oleks olnud hoopis see, kui Andrus Värnikul õnnestunuks oma odaga läbistada kümme lendavat parti. Või visata oda väljakukohtunikul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See oleks olnud saavutus, mida kajastanuks kogu maailma ajakirjandus, see oleks pandud kirja ehk isegi Guinnessi rekordiraamatusse! Aga praegu sündis üksnes Eesti rekord.

Kuid mida see ilus sõnapaar õieti tähendab? Eesti rekord on kummaline asi – ühelt poolt tõestab ta, et Andrus Värnik on kõigi aegade parim eesti odaviskaja, mitte keegi pole ju varem sarnast oda nii kaugele lennutanud! Kujutame korraks, et ma saaksime umbes samasugust määratlust kasutada mõne kunstniku, helilooja, kirjaniku kohta. Kõigi aegade parim eesti kunstnik või helilooja – see oleks ju ülev, kindlustaks elu lõpuni reserveeritud koha presidendi vastuvõtul ning ausamba peale surma.

Aga Eesti parim mingil spordialal – see ei maksa suurt midagi. Kes teab näiteks Eesti rekordi omanikku kaugushüppes või 5000 meetri jooksus? Ainult mõni ülientusiastlik spordifanatt. Kui mõtlema hakata, on see ju suur asi, sa oled mingil alal oma riigi parim. Kõige kiirem – kui jooksma hakkad, siis ei saa sind siin Eestis mitte keegi kätte.

Kuid paraku – spordimaailmas puuduvad piirid ning sellest, et ükski eestlane sulle järele ei jõua, on vähe, kui sinust samal ajal lippab mööda tuhat neegrit. Kui sa oma kodukünka rekordiga suurvõistlustel isegi mitte veerandfinaali ei jõua, siis muutub su ilus maavillane kuld otsekui võluväel kollasteks lepalehtedeks.

Andrus Värniku kohta see kõik otseselt ei kehti, tema Eesti rekord on ka maailma mastaabis igati arvestatav tulemus. Aga ikkagi on just medal suurvõistlustelt see, mida hinnatakse ja millega spordiajalukku minnakse, mitte see, et keegi on Eesti parim. Seda peab olema niikuinii.