Seal peeti nimelt plaani, kuidas kõik talumajad kolhoosikeskustesse kokku vedada.

Suurt uudist kuulutab esimesena peast napakas Kott-Eevald. Pomiseb algul endale nina alla: „Oh mes valupõli pääle akkab! Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole!” Ning pahvatab siis:

„Majad viiasse ära ja õõnapuud raiutse maha!”

Vanaema arvab Eevaldi jutu peale esimese hooga, et see on „pallalt üks lära.” Kuid uurib siiski ametiisikust Loreidalt, et: „kas see piass õige olema, mes Eevalt ütel? Kuskohta niid inimesed siss lähvad, kui majad ära viiasse?”

Kurja näo ning kollaste silmaalustega Loreida hakkab esiti köhima, kuid tunnistab siis vastu tahtmist, et kolhoosikülade loomine on tõesti päevakorras. „Inimesi tuleb selle mõttega harjutada, mitte kõik ei tunne veel kollektiivi jõudu.”

Vanaema teatab selle peale, et: „viige sii katus mu pää kohalt ära, ku’ te tahte, mina jään seie istma, kos ma istun ja kuskile mina ei tule.” Ning kahetseb, et tal enam hambaid suus ei ole, sest „muidu oiass või ammastega majanukast kinni!”

Väikesele Viivile ei meeldi vanaema tagurlikkus. Tema on progressi poolt. Miks mitte kõik majad keskusesse kokku vedada, see on ju põnev, saab majaga sõita ja... See oleks tore küll! Valga rajooni Molotovi-nimelises kolhoosis juba veetaksegi maju ning sealsed inimesed on lahkelt nõus oma kogemusi jagama. Kõige olulisem on valmistada piisavalt suur saan!

Väikene Viivi ei mõista sugugi vanaema, kes toob vikati tuppa ja ähvardab:

„Mina panen selle vikati nüid vöörukse nurka püsti. Ma tahass näha, kissi seda maja koha pealt liigutab, ku mina isi vikatiga vastas olen! Võtku või pää maha! Mina ei karda kedagi!”

Revolutsiooni ohvrid

Mis on sellel kõigel pistmist kavandatava haridusreformiga? See on ju tegelikult tõesti vajalik asi, inimesi jääb vaikselt välja­sureval Eestimaal aina vähemaks, lapsi seda enam. Gümnaasiume tuleb varem või hiljem nagunii sulgema hakata, sest neile kõigile ei jagu enam õppijaid ega õpetajaid. Muud lahendust ei paista. Tõnis Lukase jutt on arukas, argumendid tõsiseltvõetavad. Süsteem, mida tema soovitab, on kindlasti senisest tõhusam.

Ja ometi... Selles kõiges on midagi sünget, midagi apokalüptilist. Võib-olla hakkan ma lihtsalt jõudma vanaemade ikka, kes muudatusi kardavad ja jonni pärast progressile vikatiga vastu astuvad? Mudelina on kõik ju kaunis – on olemas põhikoolid ja neist eraldi seisvad gümnaasiumid. Vahva. Laboris, valgete hiirte peal katseid tehes täiesti teostatav. Aga kuidas see süsteem reaalselt toimima panna? Mis saab praegu koolis käivatest lastest? Milline saab olema see nullpäev, mil rusudest kerkib uus ja hiilgav maailm?

Kujutan seda millegipärast ette Suure Rahvasterändamisena. Taevas paugub pikne, kanalisatsioonikaevudest im­bub maapinnale tuline laava. Tänavad on täis jahmunud lapsi, kes ei tea, millisesse koolimajja nad siseneda tohivad. Sest vanad sidemed on katkenud. Põhikoolideks tagandatud ei tohi enam sisse lasta oma endiseid gümnasiste; gümnaasiumid seevastu kihutavad ukselt tagasi oma endiseid alg- ja põhikooli õpilased.

Loomulikult ei jäeta neid igavesti lageda taeva alla, kõigile lastele leitakse viimaks üks pingike kusagil koolis, aga segadus on esialgu kindlasti suur. Kõik, mis seni kindel ja paika loksunud, pööratakse pahupidi, kostab ulgumist ja hammaste kriginat. Eks see olegi revolutsioonide eesmärk, avada aknad ja lasta marutuulel möllata, ning teha remonti on peaaegu seesama, mis tulekahju ohvriks langeda.

Õilsa eesmärgi nimel ei tohi loomulikult ebamugavusi peljata ja suurte visioonidega mehed ei pelgagi. Ega see majade vedaminegi tagantjärele nii tobe tundu, kui ehk suured kelgud välja arvata. Tänaseks on ju enamik neist vedamata jäänud majadest tühjaks jäänud ja tolmuks varisenud, vaid metsistunud õunapuud annavad tunnistust, et seal, kus praegu laiutab võsa, asus kunagi aed, elasid inimesed. Ja kui mõned majapidamised ongi säilinud, kannatavad nad pärast igat tormi nädalaid kestva elektrikatkestuse all, sest Eesti Energia lihtsalt ei viitsi tegeleda mingite veidrikega, kes redutavad soode ja rabade keskel, selle asemel et elada linnas, nagu korralikule inimesele kohane. Rääkimata sellest, et säärasesse kolkasse ei käi post ega sõida ükski autobuss. Vahest oleks tulnud tõesti omal ajal koos majaga kolhoosikeskusesse kelgutada? Elu oleks nüüd palju mugavam.

Ja ikkagi jään ma hinges Viivi Luige tagurliku vanaemaga, kes „istub oma õues härmas kase all, jalad viisakalt koos, toetab lõuga kepi kõverale käepidemele ja vaatab säraval kullipilgul, kuidas maju mööda veetakse. Majad lohisevad rodus mööda teed nagu heinakoormad. Majade järel aga tulevad koerad, külma pärast kolmel jalal karates, ninad kodu haisu ajamas. Ümberringi on täistuisanud metsad, puud vehivad okstega ja tahavad inimesi kinni võtta, inimesed ise aga on väikesed, mustad ja võõrad. Lähevad reas madala taeva all ning nende käes vurisevad ühetooniliselt vurriluud.”