Link kopeeritud!

Andrus Kivirähk: kõrgema järgu kuritegu

 (192)
Eston Kohveri vabastus
Eston Kohveri vabastusFoto: Kapo aastaraamat

Vahistati riigireeturid! See teade kõlab võimsalt ja suurejooneliselt nagu trompetiheli. (Võrrelgem näiteks lausega „Liputaja toimetati trellide taha”.) Silme ette kerkib keskaegne linnaväljak, kus seisab uhkesti ehitud tapalava. Sinna juhatatakse mõni endine vürst või peaminister, kes on kaotanud valitseja soosingu ja mõistetud surma riigireetmises. Platsile kogunenud rahvahulk jälgib hinge kinni pidades, kuidas timukas reeturil pea otsast lööb. Siis torgatakse see piigi otsa ning kinnitatakse linnamüürile – hoiatuseks kõigile.

Tänapäeval riigireetureid enam avalikult ei hukata ja mingid soosingust ilma jäänud vürstid pole nad samuti, kuid siiski on riigireetmine jäänud aristokraatlikuks kuriteoks. Sul peab olema piisavalt oluline positsioon. Enamikul meie seast pole ju iialgi võimalik midagi reeta ega maha müüa, sest me lihtsalt ei oma väärtuslikku infot. Seetõttu tundub riigireetmine küll väga inetu tegu, kuid jääb ikkagi kuidagi kaugeks.

Inimene, kes soovib ennast näidata tõsise eesti patrioodina ja sellest valju häälega räägib, ei pruugi seda tegelikult sugugi olla.

Näiteks teade, et Tallinnas Kanuti aias mööbeldavad noortekambad, puudutas inimesi palju vahetumalt, sest võimalus ka ise hilisel õhtutunnil purjus pättide käest peksa saada on ju täiesti käega katsutav. Riigireetmine aga toimub kusagil eemal, James Bondi filmides või John le Carré romaanides. See ei tundu tavalisele inimesele nii ohtlik ja ilge kui mõne röövli või vägistaja tegevus.

Samal teemal:

Muidugi, kaudselt mõjutab ka riigireetmine meist igaühte ja ohustab pikemas perspektiivis meie julgeolekut. Riik peabki säärasel puhul jõuliselt reageerima ja kinnitama, et riigireetmisest kohutavamat kuritegu pole olemas. Siiski ei saa salata, et oma olemuselt on riigireetmine küllaltki ambivalentne, kui võrrelda paljude teiste roimadega.

Vargus jääb alati varguseks, teise inimese peksmine on igal juhul vastik ning põlastusväärne tegu. Aga riigisaladuste müümine vaenulikule riigile? See sõltub vaatenurgast. Kujutame ette situatsiooni, kus mõni Vene riigi kodanik otsustab hakata abistama Eestit ja tema kaudu tervet NATO-t ning edastab meile mingeid Putini lähikonnas sündinud plaane ja salasepitsusi. (Muide, kindlasti on sellised inimesed ka olemas!) Kas see poleks siis meie meelest ütlemata õilis ja kiiduväärne tegu? Ka see inimene oleks ilmselgelt riigireetur, aga meie silmis seisaks ta ometi headuse poolel ja vanemale põlvkonnale meenuks otsekohe vapper Stirlitz.

Või siis teine näide. Lugesin just äsja suure rahuloluga, et Valge Maja ametnikud näppavad Donald Trumpi laualt tähtsaid dokumente, hoidmaks ära ebaadekvaatse presidendi riigile kahjulikke reageeringuid. Tundub kui igati mõistlik ja patriootlik tegu. Aga jällegi – kui midagi samalaadset oleks toimunud president Obama ajal? Siis me süüdistaksime neid ametnikke sabotaažis ning oleksime väga pahased, et nad takistavad presidendil tegemast tarku ja vajalikke otsuseid. Trumpi toetajad kindlasti just nii arvavadki.

Fakt on aga see, et meie õiguskaitseorganid on järjekordselt teinud tublit tööd. Ja fakt on ka see, et inimene, kes soovib ennast näidata tõsise eesti patrioodina ja sellest valju häälega räägib, ei pruugi seda tegelikult sugugi olla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare