ANDRUS KIVIRÄHK: Korteriprobleem ja ulguv vanaeit
Selline olukord ajab tõesti meeleheitele ning lausa sunnib inimest kelmiks hakkama. Aga tänapäeval pole ju meie elu nii hull. Keegi ei ela ühes toas võõra perekonnaga, ainsaks eraldavaks barjääriks sitsist kardin. Ja ikkagi pole mõni inimene maha rahunenud, vaid muudkui kombineerib ja sahkerdab, nii et nägu pingutusest punane ja laup higist märg.
Ennekõike ajavad inimesi hulluks muidugi Tallinna vanalinna korterid. Kui vaesed baltisaksa aadlikud teaksid, mis kunagi neile kuulunud Toompea kivimajades praegu sünnib, laseksid nad endale häbi pärast kuuli pähe. Matside järeltulijad kooserdavad kalosse jalast võtmata uhketes elutubades, petavad ja võltsivad nagu segased ning sokutavad põlistesse aadlipaleedesse oma lellepoegi. Eks muidugi, paruni sängis pikutamine on talupojale magus. Selle nimel on ta kõigeks valmis.
Krooniline tõbi
Ja midagi pole teha, ajakirjandus võib asja uurida ning pahategusid paljastada, avalikkus Suuri Kombinaatoreid hukka mõista, aga nemad ei jäta jonni. Kinnisvaraga jahmerdamine on vist nagu krooniline alkoholism või kasiinosõltuvus – sellest pole võimalik vabaneda. No näiteks Elmar Sepp. Ikka ja jälle näeme tema ähmi täis nägu teleekraanil mingeid seletusi jagamas. Nii oli see aastate eest, nii on see praegu. Ta ei muutu, ta ei parane. Ilmselt tuleb seda haigust põdevale inimesele kohe mingi kuratlik võbin kehasse, kui ta kesklinnas tühja korterit näeb. Ta kougib kelmusevastase ampulli endal tagumikust välja ja andub oma pahele.
On väga tõenäoline, et sedasorti sõltlane ei suuda peatuda enne, kui organism on sulitempudest, avalikkuse lollitamisest ja närvesöövast äritegevusest sedavõrd kurnatud, et inimene ei jaksa enam isegi altkäemaksu püksitaskusse toppida. Siis roomab väsinud korterisahkerdaja oma vanalinna majja, heidab kokkuriisutud vara otsa kõhuli nagu lohe ja jääb oma aardeid valvama. Kus on praegu näiteks omal ajal nii kurikuulus isik nagu Jüri Ott? Ilmselt lamab oma koopas kullahunniku otsas ning soojendab kõhtu teemantide ja rubiinide säras.
Lahenduse toob ilmselt alles demograafiline katastroof. Inimeste arv Eestis kahaneb mitu korda, kortereid jääb üle. Lõpuks on ühe inimese kohta sada vaba korterit, koli ainult sisse ja ela. Siis pole tõesti enam võimalik kinnisvaraga “soomust” teha. Siis lahkuvad mõned inimesed munitsipaalpoliitikast, kuna see valdkond ei paku neile enam “tõelisi väljakutseid”.
Kus on rahvalaulikud?
Uusi väljakutseid võiks minna otsima ka suurem osa Eesti eurolaulu meeskonnast. Mõtlen siin niihästi korraldajaid, heliloojaid kui ka soliste. Juba liiga igav on! Seda enam, et Juhan Paadam on selge sõnaga teatanud: Eesti ei pääse kunagi finaali, kuna geopoliitika on meie vastu. No mis me siis üldse punnime? Võtamegi asja lõdvalt. Las sööstab võistlustulle under-
ground! Tulgu kõik punkarid ja hevimehed, külakapellid ja kohalikud süldibändid, Maie Parrikust või Ants Laidamist rääkimata. Saaks vähemalt nalja, oleks mida vaadata!
Talente on ju kõikjal. Tuletame meelde kuulsat Vene filmi “Volga, Volga!”, kus kohalik bürokraat samuti üksnes oma maitset usaldades otsustas saata Moskvasse professionaalse, kuid igava sümfooniaorkestri, põlates ära taidlejatest kojamehed, juuksurid ja veevedajad, kes oskasid möirata, kukerpalli lasta ning kükktantsu vihtuda. Ja see oli viga! Tuleb anda võimalus ka massidele. No mis mõtet on tülitada aastast aastasse Sven Lõhmust ja Priit Pajusaart? Las nad tegelevad vahelduseks muude asjadega. Isegi läheneva presidendi vastuvõtu puhul on toonitatud, et sedapuhku suunatakse kaameraobjektiiv lihtsatele ja tublidele inimestele, aga riigikogu liikmeid, kelle näod on kõiki ära tüüdanud, teleülekandes ei näidatagi.
Eesti eurolaulu strateegia näib jalgpalli keeles ikka üksnes tuim, hambutu rünnak keskväljalt, ehkki ammu on selge, et sealtkaudu värava juurde ei pääse. Aga ikka pressitakse, lõuad ristis, kuni vastane palli ära võtab. Kasutagem ääri! Mingem ringiga!
Staaridest üksi ju tähtede taevast allatoomiseks ei piisa. On vaja hinge! Madridi Real müüb praegu oma paksuks läinud supermängijaid, kellest väljakul asja polnud. Nii on ka eurolauluga. Unustagem hea maitse ja muusikakultuur – üks Vändra metsast pärit ulguv ja ruigav vanaeit võib Eurovisiooni-tsirkuses palju suuremat edu saavutada kui kõik muusikakoolid läbi käinud hõbekõri.
Aga noh, iseenesest on kogu see Eurovisiooni-värk muidugi tühiasi ja torm teeklaasi pinnal. Vaatame ikka parem, kuidas saaks vanalinna odava elamispinna!
