ANDRUS KIVIRÄHK: Kuidas ajateenistusest pääseda
Jah, mida kõike ei tehta selleks, et sõjaväeteenistusest pääseda! See mure on sama vana kui maailm! Eestiski on sellel temaatikal sügavad juured, piisab vaid, kui meenutada, et meie algupärase näitekirjanduse ühe lipulaeva, Lydia Koidula “Säärase mulgi” peategelane on keegi Erastu Enn, kes endal kirvega pöidla otsast raiub – ikka selleks, et mitte kroonut teenida.
Paraku on sõjaväe velskrid karmid. Kamm löödi turja Erastu Ennule ja ka Kuperjanovi pataljonis saatis edu üksnes heroiinisõltlast, kes kogumispunktist tagasi koju lubati. Ülejäänuid ootas vana ja läbiproovitud retsept, millega on ennegi tuhandeid simulante jalgele pandud: range dieet, mehine portsjon hiniini, maoloputus sooja veega, seebivee klistiir ja lõpetuseks mähkimine külma vette kastetud linasse. Pärast sääraseid meditsiinilisi protseduure kargavad ka kõige kindlameelsemad patsifistid möirates jalule ning lausa nõuavad endale püssi ja kuperjanovlase mundrit, mida ehib inimese pealuu.
Õpi klassikast!
Tegelikult ongi ju päevselge, et üksnes kanepi ja amfetamiiniga pole võimalik oma noort tervist piisavalt tuksi keerata. Kroonuteenistusest pääsemiseks tuleb ette võtta midagi sootuks radikaalsemat. Kohe näha, et tänapäeva kutsealused elavad vaimses hämaruses, ei loe raamatuid ega tea mitte millestki mitte midagi. Muidu võiksid nad ju omandada simulandile marjaks kuluvaid kogemusi kas või Jaroslav Hašeki “Švejkist”, kus antakse üsna täpsed juhtnöörid, milliste tõbedega on mingitki lootust kroonuarstide ranges komisjonis haledust äratada ning tanki asemel ratastooli pääseda.
Kõige lihtsam on loomulikult simuleerida hullumeelset. Haukuda, kisendada, et Giordano Bruno tuleriit suitseb ikka veel, või midagi taolist. Seda tarkust teadsid suurepäraselt ka Nõukogude Liidu päevil Vene kroonusse kutsutud, kelle hulgast avastati toonaste arstide üllatuseks alati tohutul hulgal skisofreenikuid ja muid hulle. Lihtsalt tol ajal päevalehed ei kirjutanud säärastest asjadest, muidu oleksime võinud igal sügisel ja kevadel Rahva Häälest lugeda mõne vana majori murelikku intervjuud, kus ta kurdab, et ka sel aastal ilmus sõjaväekutse peale kohale mitukümmend noormeest, kes kiresid kuke kombel ja püüdsid mööda kardinat üles ronida. “Mis on ometi lahti noorte eestlaste vaimse tervisega?” küsiks teenekas sõjaveteran nõutult. Kes meist ei tunneks kedagi, kes on pääsenud Nõukogude armeest hullu teeseldes!
Eelista kvaliteeti!
Tõsi, vaimuhaigeks kehastumine nõuab teatavat näitlejameisterlikkust. Kellele avalik esinemine vaeva valmistab, peab otsima midagi muud, soovitatavalt sisehaiguste maalilisest valdkonnast. Paar mahvi kanepit või ööklubist ostetud tablett muidugi ei päästa, sellise lahja kraami müümine kutsealustele on vaid noorte poiste lootuste petmine. Ma ei tea, kuidas on lood nüüdisaja Eestis, kuid näiteks Hašeki-aegsel Tšehhimaal võis üks Brevnovi korstnapühkija teha igale soovijale kümne krooni eest sellise palaviku, et hüppa või aknast välja. Vršovices elas ämmaemand, kes väänas kahekümne krooni eest jala nii kenasti kõveraks, et inimene jäi eluks ajaks sandiks, aga Mala Stranas võis ühe juukselõikaja käest viieteistkümne krooni eest osta ehtsa maovähi.
Kus on sellised meistrimehed tänapäeval? Ma ei tahaks uskuda, et nad on täiesti kadunud, pigem lihtsalt elavad suurtest keskustest eemal, keset rabasid ja kirsiõisi, ega ole nii pealetükkivad nagu narkodiilerid, kes oma kehva kraami lihtsameelsetele noormeestele poolvägisi pähe määrivad. Ei, maovähki ja kõverat jalga sa tänavanurgalt ei leia, suurt kunsti ja kuldseid käsi tuleb alati tikutulega otsida!
Muidugi, piisava järjekindluse ning meditsiiniliste teadmiste korral on võimalik ennast ka iseseisvalt mürgitada. “Ma olen elus mürgiladu,” kõneleb “Švejkis” üks kutsealune. “Ma olen joonud sublimaati, hinganud sisse elavhõbedaauru, võtnud arseenikut, suitsetanud oopiumi, pruukinud oopiumtinktuuri, raputanud leiva peale morfiumi, neelanud strihniini, rüübanud väävelsüsinikus ja pikriinhappes lahustatud fosforit. Ma olen rikkunud endal maksa, kopsud, neerud, sapi, aju, südame ja soolikad.”
Vaat sellise diagnoosiga juba tasub Kuperjanovi pataljoni uksele koputada, sest siis on kojusõit kindel! Võtke õppust, poisid! Nagu öeldakse vanasõnas: raske õppusel, kerge lahingus! Kes vaeva ei näe, see haigeks ei jää!
Kõige kindlamaks meetodiks peetakse Hašeki andmetel aga siiski käsivarre naha alla petrooleumi pritsimist. Siis võib vedada nii hästi, et arstid lõikavad käe küünarnukist saadik maha ja sa oled sõjaväeteenistusest igavesti prii. Huvitav, kas see Võru heroiinisüstija oli “Švejkist” siiski midagi kuulnud? Tuleb välja, et lugeja inimene...
