Andrus Kivirähk: Kuidas tekib piir
Või noh – mõnes kohas ta muidugi on, näiteks Narvas, kustkaudu me kõik enamasti Venemaale siseneme. Seal on ta täiesti olemas. Aga suurem osa piiri asub ju paikades, kuhu enamik meist iialgi ei satu. Nii et tõesti, kust me pidimegi teadma, kas seal on mingi piir või mitte? Vanasti arvati, et kaugetel maadel elavad inimesed, kellel on nägu keset kõhtu, ja ka sellised, kellel on koera pea. Hiljem, kui vaprad maadeavastajad maakerale ringi peale tegid, selgus, et sääraseid olevusi pole olemas. Ja ka meie saime tänu Eston Kohveri kahetsusväärselt äpardunud retkele teada, et Eesti–Vene piiri ei eksisteeri. Nagu pole olemas jõuluvana ega hambahaldjaid.
Huvitav oleks teada, kuidas me omal ajal Schengeni klubi liikmeks saime? Lennuväljadel kontrollitakse Schengeni ruumi sisenejaid küll kange hoolega, aga näed, kusagil Eestimaa kõhu all on selline mõnus koht, kus sa võid segamatult läbi võsa Schengeni tsooni kahlata ja ükski koer ei köhi.
Aga noh, küllap siis räägiti Schengeni asjapulkadele piisavalt tõsise näoga, et Eesti–Vene piir on olemas, ja ega nemadki viitsinud seda kuhugi Setumaale oma silmaga kontrollima minna. Kui läinuks, olnuks üllatus muidugi suur.
Nüüd on siis kõik riigijuhid kangesti ähmi täis, justkui oleksid avastanud, et viibivad presidendi vastuvõtul püksata. „Piir saab olema!” kuulutatakse nagu ühest suust. Aga võib-olla ootaks veel veidike? Kui nii kaua on juba ilma läbi saadud, ehk saame veel ivakese aega ja laseme siis hoopis venelastel töö ära teha.
Piir on ju oma olemuselt joon kahe riigi vahel ja pole vahet, kumb pool selle joone maha tõmbab – kasutada saavad seda mõlemad. Ei ole võimalik ehitada ühe küljega seina. Ja kui meenutada nõukogude aega, siis olid just sovetid need, kes kangesti kõiksugu piire armastasid. Kes vähegi tollal Põhja-Eesti rannaaladel liikus, see mäletab kõikjal jalus olnud piirivalvekordoneid, rannaliivale veetud okastraati ja merd valgustavaid prožektoreid. Ikka ossid ehk idasakslased olid need, kes Berliini müüri ehitasid, mitte lääne pool.
Seda ei tehtud sellepärast, nagu oleksid kommunistid nii üliväga lääne rünnakut kartnud, vaid selleks, et oma inimesed ei saaks putku panna. Piir pidi kodanikke vangis hoidma. Putini Venemaa arengut jälgides ei imestaks ma üldse, kui see mõte Kremli valitsejatele peagi jälle pähe turgataks. Praegu veel lubatakse inimestel läände sõita, ehkki kuulda on, et enam mitte kõigil – Vene riigiametnikel näiteks soovitati tungivalt sel suvel Krimmis puhata, selle asemel et viia oma raha Lääne-Euroopa kuurortidesse. Kui aga Putini režiim Venemaal veelgi jõhkramaks muutub ja emigreerujate hulk aina suureneb, siis miks mitte piire päris kinni panna? Sellisel juhul ehitab Eesti ja Venemaa vahele raudse eesriide juba Kreml, raiub võsa maha ja paneb paika okastraadi, et ükski Vene riigi kodanik ei saaks vabale maale putkata.
Ja siis, oh imet, ongi meil piir olemas!
