Tähelepanuväärne on lihtsalt see, millise osavusega on kultuuriministeerium suutnud üles ärritada juba peaaegu kõik kultuurivaldkonnad. Selles on stiili! Isegi kui aetakse õiget asja, tehakse seda ikkagi nii, et hakkad automaatselt kaasa tundma teisele poolele, mitte ministrile. Justkui oleks tuppa sisenenud hoolimatu remondimees, kelle töö on põhimõtteliselt küll tarvilik, aga kes teeb seda säärasel moel, et pärast tema lahkumist vajab remonti ka kogu ülejäänud korter, mõned mööblitükid on aga päästmatult rikutud.

Aga pole halba ilma heata. Kõik meenutused legendaarsest Kuku klubist rõhutavad ühte tähtsat asjaolu: klubis aega veetvaid ja napsi võtvaid kultuuritegelasi sidus ühine vaenlane: nõukogude võim. Klubi turvaliste võlvide all sai seda üheskoos kiruda ja seeläbi vennastuda. Kui nõukogude võim kokku kukkus, kadus see oluline side, igaüks hakkas oma nurgas nokitsema ja venna­arm lahtus.
Äkki ongi hea, kui kultuuriministeerium suudab enda näol tekitada uue märklaua, mille pihta võiks kõik koos vihanooli pilduda? Et lähed õhtul Kukusse või mõnda teise lokaali, näed seal pooltuttavat inimest, ja kui varem oleksite teineteisele lihtsalt põgusalt noogutanud, siis nüüd istutakse samasse lauda ning hakatakse üksteise võidu minister Langi kiruma.

Pole tarvis teist milleski veenda, pole tarvis peljata erinevaid seisukohti – on olemas üks kindel teema, mida sobib alati jutuks võtta. Kusjuures see teema on palju huvitavam kui ilm! Saab hambaid teritada ja vahedat irooniat harrastada, aga saab ka kurta, saab kaevelda, kui raske on lollidega asju ajada ja et kui neid ees ei oleks, küll siis alles teeks ja paneks… Saab välja haududa vandenõusid ning koostada lahinguplaane rumaluse kantsi võitmiseks. Ning oh seda rõõmu, kui viimaks õnnestubki bürokraatidest tölplastele ära teha! Mida tuleb loodetavasti ette üsna sageli, kuna ka eesti rahvajuttudes alistas Kaval-Ants alati ohmaka Vanapagana. Meenutame seda mõnu, mida tunti Nõukogude ajal, kui õnnestus tõmmata tillist keskkomiteed ja glavliti. Kujunesid välja lausa omaette meistrid selle töö peale.

Jah, taoline ühine vaenlasekuju oleks kultuurirahva konsolideerimiseks vägagi vajalik! Poleks ehk üldse paha, kui kultuuriministeerium sammuks edasi valitud rajal ja selle rolli enda kanda võtaks. Kehastaks kultuuriväljal negatiivset alget, omalaadset Mefistofelest. Sest eks ole, kui pole varju, pole ju ka valgust!

On väidetud, et kunst vajabki õitsele puhkemiseks kannatusi. Ja kus neid tänapäeva heaoluühiskonnas ikka võtta? Ainus lootus on kultuuriministril.