ANDRUS KIVIRÄHK: Laul Jaak Jõerüüdist
Ja nüüd siis ka legendaarne kirjanik ja hipi Jaak Jõerüüt, kes nimetatakse kaitseministriks kohe, kui legendaarne president Rüütel Armeenia legendaarsele konjakitehasele põhja peale teeb ning naaseb koju nagu valge kurg.
Kujutan ette, milline jahmatav ninanips on Jõerüüdi ametisse asumine ameeriklastele! Ühekorraga on Eesti sõjaväe juhtimine endise lillelapse käes. On ju päris selge, mida Jõerüüt esimese asjana ette võtab: ta sõidab Iraaki ja torkab igasse kahuritorusse lilleõie! Ärge tulistage üksteise pihta, inimesed, hoopis armastage teineteist! Make love, not war! Nagu biitlid “Kollase allveelaeva” multifilmis, vabastab ta paljukannatanud
Pipramaa rahva vägivalla küüsist. Ja kui pahased sõjardid saadavad Jõerüüdile kallale pommi, siis laulab ta nagu John Lennon siniste tigedike läkitatud Lendavale Kindale: “Love, love, love!” ning kole pomm kattub imekaunite roosidega. Sõda Iraagis lõpeb, kõik sõdurid tulevad koju oma naiste juurde ja teevad palju lapsi.
Muusika võim
Eestlaste relv ongi ju alati olnud just laul ja tants. Me laulsime ennast vabaks, Suure Isamaasõja ajal aga teenis suurem osa eestlastest Jaroslavli kunstiansamblites, nüpeldades fritse mitte täägiga, vaid vahedate kupleede abil. Seal, kus mõnel sõjakal rahval sündis polk, sündis meil RAM.
Pole midagi loogilisemat, kui see, et nüüd juhib ka Eesti kaitseministeeriumi rahumeelne humanitaar, kelle nimigi on täpitähti täis külvatud nagu kevadine kraavikallas sinililli. Küllap kõlab eurooplase jaoks hääldamatu “Jõerüüt” nende kõrvades nagu mõne eksootilise linnu vidin! Otse loomulikult laulab see ööbik meile rahust. Ja meie, lõbusad ja rahumeelsed eestlased, laulame jällegi temast. Nii, ja nüüd kõik koos! (Viisil: “Laul nõukogude aatomist”)
“Meie Jõerüüt pole paha,
me ei taha vallutada!
Ei Iraaki, ei Iraani,
ei afgaane.
Ehee-hei-hei-hei-hei!
Võtke näpust, meie lähme koju,
Härrad USA-st!”
