Sest kui ikka tankid tänaval ringi sõidavad ning raudteejaamadesse kogutakse loomavaguneid, siis ei aita sind enam ükski pensionisammas. Punasõduril on jumala ükskõik, kas Andrus Veerpalu on kogumispensioniga liitunud või ei. Eks oli omal ajal ka Kristjan Palusalul presidendi kingitud talu ja kõik muu tarvilik olemas, et vanas eas mõnusalt elada, aga selle asemel pisteti ta hakatuseks hoopis vangi ja ega ta hiljemgi Kanaari saartele värvilisi kokteile jooma pääsenud. Et kenasti elada, on peale pensionifondi vaja veel palju muud.

Seda teadis ka Lennart Meri. Kuna ta oli aga kindlalt otsustanud oma pensionipõlve härrasmehe kombel nautida, siis tuli midagi ette võtta. Targa mehena asus ta juba varakult vaeva nägema selle nimel, et kunagi Andrus Veerpalu kombel lamamistoolis lesida ja muretult naerda. Ainult et kaval Meri ei investeerinud mitte teise ega kolmandasse sambasse, vaid valis kindlamad garantiid. Tema sammasteks olid Euroopa Liit ja NATO.

Ega kerge ei olnud Eestit nende suurte vihmavarjude alla sokutada, aga Meri oli kangekaelne. Ta teadis, et kui sa ise oma pensionipäevade eest ei hoolitse, siis ei tee seda nagunii mitte keegi. Ega siis lapsi saa nii tähtsas asjas usaldada! Seega tuli ise vaeva näha.

Ning pingutus tasuski ennast ära – pärast pikka ja usinat tööd saab Lennart Meri oma 75. sünnipäeval rahumeeli puhata taevas lendavate NATO lennukite kaitse all. Tema õue peal aga lehvib NATO lipp, andes märku – siin elab inimene, kes on õigesti investeerinud, tema päralt on turvaline pensionäripõlv! Tema võib nüüd veesuuskadega sõita ja teha üldse, mida tahab. Palun mitte häirida!

Vägev vanamees. Umbes nagu Ivan Orav.