ANDRUS KIVIRÄHK: Lihapallid ja vahukooretort
On suur õnn, et meil on kõik Lindgreni raamatud kenasti eesti keeles olemas, jube oleks elada kuskil Indias või Araabias, kus selle vahva vanaproua teostest tuhkagi ei teata. Eks nad sellepärast olegi niisugused imelikud, neid vaevab krooniline Lindgreni-puudus, nii nagu vitamiinide vähesus tekitab skorbuuti. Õnnetud hinged, nad ju ise ei teagi, millest nad ilma on jäänud! Ja ka Ameerikas pole Lindgren vist eriti populaarne? Mis parata, need vaesed kuradid peavad leppima pesapalliga. Seda on neil, muide, näost näha.
Usuõpetuse propageerijate üks argument on ka see, et lapsed õpiksid koolis kristlikku moraali ja eetikat, siis saavad neist korralikud inimesed. Ma olen kindel, et laps, kes on Astrid Lindgreni raamatud üksipulgi läbi uurinud, ei vaja enam tuleviku tarbeks mitte mingit muud hingeharidust, nendes tekstides on olemas kõik, mida on normaalseks eluks vaja. Usun, et see Jokela püssimees ei olnud küll Lindgrenit lugenud, või kui oli, siis vähe ja pealiskaudselt. Inimene, kes Lindgrenit tunneb ja armastab, ei saa olla tõbras.
Karlssoni isa
Ei tahagi siinkohal hakata Lindgreni loomingust mingit kokkuvõtet või üldistust tegema, räägin niisama vanadaami sünnipäeva puhul mõnest oma lemmiktegelasest.
Karlsson on neist muidugi üks iseäralikumaid olevusi. Mind on alati kohutavalt häirinud mingite kirjandustädide kindel veendumus, et tegelikult Karlssonit üldse ei olnudki olemas, tegemist on vaid üksiku ja õnnetu Väikevenna fantaasia loodud kujuga, kes haihtub kohe, kui majja saabub luust ja lihast koerakutsikas. No ei ole ju nii! Haihtub ta jee! Ega siis Väikevend pole ainus, kes Karlssonit näeb, temast kirjutatakse isegi ajalehes pealkirja all “Kas lendav tünder?”. Ja ega siis preili Sokk ei hakkaks Väikevenna fantaasiaolendit vaibaklopitsaga mööda tuba taga ajama, nii rumal ta ka ei ole! Ning kas fantaasiaolend suudaks süüa sellises koguses kukleid? Tädid võivad muidugi väita, et tegelikult sõi Väikevend kõik kuklid ise ja üksnes kujutles, et sööja on Karlsson. No andke andeks, Väikevend polnud ometi idioot, pealegi ei jaksa ükski laps nii palju saiu õgida.
Üks asi on jäänud küll mu südamesse kripeldama – oleks tahtnud rohkem teada saada Karlssoni isast. Teda mainitakse vaid üks kord, siis kui Karlsson kõneleb, kuidas tema väike isa ajas teda kärbsepiitsaga ümber järve taga. See olevat olnud pööraselt lõbus ja ma usun seda. Ainult et mis isast pärast sai? Kuhu ta lendas? Ja kes on Karlssoni ema? Kuidas Karlssoni vanemad teineteist leidsid ja armusid? Kas mõlemad olid propelleriga? Või oli Karlssoni ema täiesti tavaline neiu, aga isa lihtsalt üks naistemaias helikopter, kes käis akna kaudu oma pruudi juures ehal nagu hõbedane ingel?
Onud laste küüsis
Lindgreni loomingust kõneledes on ikka kombeks toonitada ääretult sümpaatseid isakujusid, kuid ärme unusta, et Lindgrenil on välja pakkuda ka mitmeid põnevaid onusid. Näiteks onu Einar ja onu Julius – keegi võiks kirjutada lausa neid võrdleva teadustöö. Erinevalt lahketest isadest on Lindgreni onud isepäised ja veidrad. Onu Einaril on taskus muukraud, onu Juliusel suus valehambad. Kui tavaliselt Lindgreni raamatutes ei sekku täiskasvanud pereliikmed laste askeldustesse, piirdudes vaid seiklustelt tagasi pöörduvate jõnglaste kasimise ja toitmisega, siis onud haaratakse mängu kaasa. Kalle Blomkvist peab onu Einaril pidevalt silma peal ja kannab oma märkmikusse kõik temaga seostuvad kahtlased asjaolud. Karlsson ravib onu Juliuse kangeid konte irriteerimise, tirriteerimise ja tembutamise abil, onu Juliuse valehambad surutakse näkku muumiale, kelle nimi on Memm ning tema akna taga lendab punase vihmavarjuga Une-Mati. Mõlema onu elus põhjustab laste huviorbiiti sattumine olulisi muudatusi: onu Einar pannakse vangi, onu Julius avastab muinasmaailma ning abiellub majasokuga.
Muide, mul oli alati olnud kahju Väikevenna vanematest ning vennast-õest. Nemad jäid alati kõigist toredatest asjadest ilma. Tõeliselt põnevaks läks ju elu ikka alles siis, kui nemad kodust ära läksid ja platsile jäid üksnes ässad: Karlsson, preili Sokk, onu Julius, Vaasalinna Väiketont ning Fille ja Rulle. Siis rokiti ja mööbeldati täiega, aga kui pere jälle koju tuli, söödi üksnes vahukooretorti.
Söömine on muidugi üks olulisemaid tegevusi Lindgrenil üldse, selle ümber keerleb kõik ja ajab lugejal suu vett jooksma. Lindgreni versioon Nipernaadist – hulkur Oskar – ei mõtle oma rännuteedel mitte sellest, kuidas neidude päid segi ajada, vaid kuidas teenida välja singivõileib ja pudel piima. Õõnes puu Pipi aias kasvatab sˇokolaaditahvleid ja limonaadi, Bullerby lapsed saavad vanaisalt iga päev suurel hulgal köhakompvekke. Karlsson sööb kõike peale preili Soku hautise, mida see-eest väga armastavad väikesed tuleneelajalapsukesed. Lihapalle, pannkooke, saiakesi ja verikäkke leidub kõikjal lademeis. Ja jõuluroogadest ma üldse ei räägigi, sest mõni võib-olla loeb seda lugu tühja kõhuga ja läheb ärevusest lolliks.
Kes veel pole Lindgreni juubeli puhul oma vatsa head-paremat pilgeni täis puukinud, see tehku seda nüüd!
