ANDRUS KIVIRÄHK: Liiga hea, et olla president
Paha oli vaadata rahulolust pakatavate nägudega Savisaart ja Villu Reiljanit, kes õllekannude taga oma hämaraid asju arutasid. Või omaenese tähtsusest lausa kärisevat Heimar Lenki, kes pärast Toomas Hendrik Ilvese “ärakuulamist” väitis, et Ilvese vastused olid ikka natuke pealiskaudsed... Siinkohal saavad mul sõnad otsa.
Oijah, niimoodi siis tehaksegi Eestis presidenti! Ja meie peame pärast selle homunkulusega viis aastat elama. Jube!
Pensionäri amet
Huvitav on kuulata, kuidas viimasel ajal põhjendatakse Toomas Hendrik Ilvese sobimatust presidenditoolile. Ta olevat liiga tark ja andekas! Mis ta ikka raiskab ennast nii tühises ametis! Ilves sobiks hoopis välisministriks, seal saaks ta oma võimeid täiel määral rakendada.
Ega see pole vale. Jah, loomulikult saaks Ilves välisministrina suurepäraselt hakkama, nagu ka mitmel muul ametipostil. Just see peakski olema presidendiks saamise üks eeldusi. Ega siis presidendiamet pole mingi öövahi või luuategija oma, kuhu pannakse need, kes mujale ei kõlba! Praegu tahetakse nagu tõestada, et täisjõus mehel peaks isegi piinlik olema sihukest kehva otsa vastu võtta, las mõni vaene pensionär tukub seal tooli peal.
Olgem ausad, on lausa silmaga näha, kuidas Arnold Rüütli ametiaeg presidendi kui institutsiooni mainele on mõjunud, seda devalveerinud. Lennart Meri ajal poleks mitte kellelegi tulnud pähe mõte, nagu ei tohiks president olla liiga tark ja võimekas. Vastupidi – sellel toolil oli väärt istuma vaid parim parimate seas, primus inter pares. Aga nüüd, kus viis aastat on Kadri-
orus elanud möku, arvatakse, et sinna ainult mökud passivadki. Presidendist on saanud külakarjuse masti isik, kelleks ennemuiste pandi ikka sõjas põrutada saanud või käe kaotanud kroonu-onusid, mitte iialgi tervet meest.
Sellele Rahvaliit rõhubki. Et mis te ikka raiskate oma helgeid päid, kui meil on olemas täpselt selline lahke vanataat, keda Kadriorus vaja. See on teada-tuntud talupoeglik komme, et talus ei istu keegi jõude, lastel on omad tööd ja ka vanaisa ei laiskle voodis, vaid topib pliidi alla hagu ning lõigub pirde. Miks te nüüd tahate tema taburetti kolde eest ära tõmmata? See ei sobi! Kuhu me vana inimese teie arvates siis paneme? Saadame seeki või? Ei, las ta olla, tal veel nii palju jõudu küll, et paraade vastu võtta ja 24. veebruaril ordeneid jagada.
Ning kuna Ilvese pääs Kadriorgu tundub aina lootusetum, siis hakkavad kõhklema ning enesele taganemisteed ette valmistama ka tema pooldajad. Et võib-olla tõesti pole tarvis Toomas Hendrikut Brüsselist ära tuua, seal toob ta Eestile rohkem kasu. Pärast pikki aastaid Rüütliga tundub ju päris uskumatu, et ka presidendist võib mingit tulu tõusta.
Tumm president
Ja ega siin pole midagi imestada. Ausalt öeldes ei saa ma juba ammu aru, miks ajakirjandus ikka veel kajastab Arnold Rüütli visiite ning laseb eetrisse temaga tehtud intervjuusid. Neis puudub ju igasugune uudisväärtus, kõige pisemgi sõnum. Näiteks sel kolmapäeval külastas Rüütel Hiiumaad ja kõneles kaamera ees pikalt, aga jutu mõttest aru saada polnud võimalik. Mina näen selle taga üksnes ajakirjanike pahatahtlikkust, soovi presidendi arvel nalja teha. Eks muidugi, väike huumor elavdab muidu nii ametlikku uudistesaadet. Ainult et kas see kloun peab olema just vabariigi president? Ootaks meedialt suuremat delikaatsust! Näiteks kunagine USA president F. D. Roosevelt oli invaliid, kes liikus üksnes ratastoolis, kuid ameerika ajakirjandus ei kasutanud seda ära, presidenti pildistati ja filmiti ikka üksnes laua taga või autos istuvana. Tavalised ameeriklased ei saanudki teada, et nende president on puuduliku liikumisvõimega. Kas ei võiks ka meie telejaamad näidata Rüütlit üksnes vaikivas olekus? Ega napisõnalisus pole patt, see jätaks võimaluse oletada, et vaga vee all on sügav põhi. Oleks palju soliidsem ning mõjuks hoopis soodsamalt vanahärra ja Eesti riigi prestiižile.
Nüüd on siis tõusmas lootusekiir Ene Ergma isikus. Et kui Ilvest kuidagi ei saa, äkki siis Savisaar lubab meil vähemalt Ergma ära valida? Äkki on ta nii lahke? Kui me teda väga-väga palume, ehk ta süda härdub ning ta halastab eesti rahvale?
Hoolimata sellest, et tegemist on inimesega, kellel on Moskva-minevik, nagu väidab Villu Reiljan. Seltsimees Rüütli minevik möödus loomulikult Saaremaal.
Mis toimub?
Ei, mina lähen nüüd igatahes ära puhkusele. Ning ma tõesti loodan, et selleks ajaks, kui ma tagasi tulen ning me 1. septembril maestro Ivan Orava 98. sünnipäeva tähistama hakkame, on metsatulekahjud kustunud ning Eestimaa endale uue presidendi saanud.
