Strandbergi roheliste partei pole muidugi veel sündinud, kuid südamelööke on juba kuulda. Ei tea, kas just üheksa kuu pärast, aga varem või hiljem poeb uus erakond kindlasti päevavalgele ning teeb loodetavasti ka kõva kisa.

Hämaralt inimsõbralik

Vanad parteid võivad muidugi rääkida, et erakondlik maastik on juba täis ning korrastunud ja et siia uusi tulijaid enam ei mahu. Tühjagi! Lilleke rohus pressib end ilma vaevata ka kahe graniitplaadi vahele ning rikub ära väikekodanliku peremehe noobli õue. Luuavars puhkeb õitsele, maja katusele kasvab seen ja puujuured tungivad läbi vundamendi. Rohelised mehikesed tulevad poliitikasse varem või hiljem nagunii. Ehkki me võime ennast mõnda aega vihmavarju alla peita, keerab tuulehoog selle ühel hetkel otsustavalt tagurpidi, me seisame lageda taeva all ning meie pea kohal haigutab osooniauk.

See kõik kõlab muidugi väga apokalüptiliselt. Vaevalt küll, et Strandbergi tulevane erakond Eestis lausa dzŠunglina vohama hakkab ning kõik senised ebajumalakujud rohelise vaiba alla matab. Aga kindlasti on just rohelised need, kes kõige valjemini viimsepäevapasunat on puhunud. Ega see nende populaarsusele hästi ei mõju, inimesed kardavad hirmuäratavaid jutte kliima soojenemisest, liustike sulamisest ning maavarade otsa-lõppemisest. See on ebameeldiv, liiati on nende probleemide lahendused keerulised ja aeganõudvad. Hoopis lihtsam on ju loota, et elu läheb kohe paremaks, kui me ehitame Tallinna veel kümme pilvelõhkujat. Või et kui me rajame paar uut automagistraali, siis laabub kõik.

Nende kaunite ja klaaride plaanide kõrval jäävad Marek

Strandbergi ideed hämaraks. Kes see ikka viitsib süveneda pilliroost kütuse või kaalikatest gaasi tootmise üksikasjadesse. Midagi säärast ju see Strandberg paljude arvates propageerib. Ega mina ka siin vallas väga kompetentne ole. Aga küllap Strandberg ise teab, mis ta teeb, ja see on peamine. Mina oleksin küll nõus roheliste poolt hääletama, sest erinevalt mõnest teisest uuest erakonnast, on neil väga selge ja inimsõbralik maailmanägemine