Link kopeeritud!

Andrus Kivirähk: mälestusmärk riigivanematele

 (377)
Küsitlus Lääne-Virumaal - Konstantin Pätsi ausammas Toompeale - ei või ja
Küsitlus Lääne-Virumaal - Konstantin Pätsi ausammas Toompeale - ei või jaFoto: Sven Arbet

Oleks üsna naeruväärne, kui me nüüd 2017. aastal Pätsi ausamba pärast tülli läheksime.

Eks see ole meie õnnetus, et omal ajal pühiti kogu Eesti poliitiline eliit ühe käeliigutusega Siberi vangilaagritesse ja pärast seda polnud meil aastakümneid võimalust neid korralikult mälestada. Kui elu oleks läinud loomulikku rada pidi, kerkinuks ausambad omaaegsetele tipp-poliitikutele ajapikku iseenesest. Nüüd peame aga hoogtöö korras kunagisi võlgu tasuma.

Kusjuures Pätsil on minu arust isegi hästi läinud. Ei saa öelda, et teda Eestis kuidagi põlataks või taga kiusataks. Pätsi nimi on kõigil meeles ja ka laulu sees, tema mälestussammas Tahkurannas on taastatud ning tema põrm Venemaa avarustest üles leitud ja kenasti Metsakalmistule sängitatud.

Enamikul temaaegsetel riigimeestel pole nii hästi läinud. Me ei saa nende haudadel küünlaid süüdata ja nende ausambaid pole mitte kusagil. Eks nimedki kipuvad ununema – ainult sügava ajaloohuviga inimesed suudavad meenutada sääraseid tegelasi nagu Teemant, Strandman ja Rei. Aga nad olid eelmise vabariigi poliitikas väga olulised, sugugi mitte vähem tähtsad kui üldtuntud Päts ja Laidoner! Peale nende kahe on ainult Jaan Tõnissonil õnnestunud unustusehõlmast pääseda, tal on Tartus ka kena mälestusmärk. Ülejäänud omaaegsed riigivanemad on aga kõigest nimed ajalooraamatus.

Samal teemal:
Konstantin Päts väärib kindlasti mäletamist, aga ta ei sobi Eesti riigi ainusümboliks.

Ometi vääriksid nad kõik meelespidamist. Seepärast oleks äkki mõistlik püstitada Komandandi aeda mitte ainult Pätsi, vaid kõiki kunagisi riigivanemaid meenutav mälestusmärk. Neid pole ju palju, kümmekond, nii palju nimesid mahub ühele ausambale küll. Seal oleksid nad kenasti koos, nii nagu kunagi Eesti poliitikas. Omal ajal polnud nende läbisaamine just kõige parem, kiseldi ja kakeldi nagu poliitikas ikka, aga laias laastus ajasid nad ju kõik ikka ühte asja. Keegi neist polnud Eesti riigi vaenlane ja kõik nad tahtsid oma kodumaale head – omal kombel. Muidugi tehti ka vigu ja sulitempe, aga mis olnud, see olnud. Suhteliselt mõttetu on tagantjärele neid lahinguid uuesti lööma hakata. Kui kõik riigivanemad ühele ja samale monumendile ritta panna, võib igaüks sealt oma lemmiku valida.

Ainuüksi Pätsile ausamba püstitamine ajaks meid omavahel tülli. Tuleks ikkagi püüda leida kõiki enam-vähem rahuldav lahendus, mitte hambad ristis oma seisukohta peale pressida. Muidu on tulemuseks järjekordne vabadussammas. Päts väärib kindlasti mäletamist, aga ta ei sobi Eesti riigi ainusümboliks. Eriti just riigikogu naabrusse passiks kõiki omaaegseid erakondi esindav monument – ja riigivanemate seas oli iga leeri esindajaid. Presidendilossi juures roosiaias on Pätsi mälestusmärk juba olemas ja sinna ta sobib, aga Toompeale ihkaks midagi parlamentaarsemat.

Pealegi on meie kohus tuua avalikku ruumi tagasi ka teiste Eesti riigimeeste nimed. Hakata neile ükshaaval mälestusmärke püstitama nõuaks meeletult aega. Tasume vana võla ühekorraga ja siis saame hakata mõtlema ka uuemal ajal lahkunud suurmeestele. Meri ja Kross, Unt ja Viiding. Nimekiri on avatud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare