Link kopeeritud!

Andrus Kivirähk: meie väike ususõda

 (126)
Niguliste Kirik - 9
Niguliste Kirik, surmatantsFoto: Rene Suurkaev

Ränderaamistiku ümber toimuv meenutab oma totruse ja kõrvalise isiku jaoks arusaamatu kirglikkuse poolest ehtsat ususõda.

Kõikidest sõdadest on just need kõige absurdsemad ja ägedamad. Umbes sama imelik oleks tänapäeva inimesel jälgida Peeter Esimese aegset vaidlust, kas risti tohib ette lüüa kahe või kolme sõrmega. Ka see „probleem” küttis omal ajal kirgi, ja mitte vähe! Mõned inimesed olid nõus pigem ennast põlema panema kui kolme sõrmega risti ette lööma, kuna olid veendunud, et see on otsetee põrgusse. „Kolm sõrme – see on ju trääs!” kõnelesid vanausulised hoiatavalt. „Aga kes sunnib trääsaga risti ette lööma? Teadagi, Antikristus!” Mart Helme emotsionaalne appihüüd „Inimesed, tulge mõistusele!” ja Helir-Valdor Seederi lubadus teha kõik mis võimalik, et ränderaamistik toetust ei leiaks, kuuluvad üsna samasse ooperisse. Lihtne on ette kujutada, kuidas need põhimõttekindlad mehed pärast riigikogu positiivset otsust paksu metsa põgenevad, nii nagu vanausulised omal ajal massiliselt Siberisse rändasid, et siis enesele palkidest kindlus ehitada ning elada seal vagalt ja oma tahtmist mööda.

Tundub tõesti, justkui pandaks Marrakechis Eesti riigile peale mingi võimas loits või siis opereeritaks kannikasse ampull, nagu tehakse alkohoolikutega.

Enamik inimesi ei oska paraku ereda leegina põlema lahvatanud konfliktist midagi arvata. Sõna „ränderaamistik” tuletab millegipärast kõige enam meelde jalgratast. Oleks arusaadav, kui poliitikud pureleksid eelarve pärast, vaidleksid maksude üle, tegeleksid kirglikult iibe- või haridusküsimustega. Need on tähtsad teemad ja väärt isegi seda, et valitsus eriarvamuste tõttu lõhki läheks. Aga mingisugune lepe, mis justkui polegi lepe… Või isegi kui ta ka natuke on, siis millal enne üks tühipaljas deklaratsioon kedagi käsist-jalust siduda on suutnud. Riikide arhiivid on kõikvõimalikke tähtsaid pabereid paksult täis, aga elu läheb ikka omasoodu. Tundub tõesti, et mõni arvab, justkui pandaks Marrakechis Eesti riigile peale mingi võimas loits, misjärel pole miski enam endine. Või siis opereeritaks Eestile piltlikult öeldes kannikasse ampull, nagu tehakse alkohoolikutega – et kui tahad tulevikus iseseisvust ilmutada ja pitsi viina juua, siis lihtsalt ei saa ja kõik! Tegelikult on ka ampulli võimalik edukalt kannikast välja urgitseda, rääkimata mingist udusest lepingust.

Samal teemal:

Aga ega seegi mingi maailmalõpp ei oleks, kui Eesti 10. detsembril Marrakechi sõitmata jätaks. Jah, meie diplomaatidel oleks oma Euroopa kolleegide ees pisut piinlik, aga küllap avaneks peagi uus võimalus. Hiljemalt märtsis, kui Eestis on uus valitsus, kuhu Isamaa enam ei kuulu, saaks ju ikka soovi korral kõikvõimalike raamistikega liituda.

Nii et peab siis praegu tühjast tüli tõstma ja ennast asja ees, teist taga higiseks rahmeldama? See kehtib nii valitsuse kui ka opositsiooni kohta. Mina näiteks jälgin lausa aukartliku imetlusega, kuidas Jürgen Ligi on osanud iseennast keema panna. Nojah, mis sa ikka seal riigikogus suurest igavusest teed.

Lõpetuseks mõned rahva suust kogutud mõtteterad käesoleva kriisi kohta: „Ei tea, mis kärbes neid järsku hammustas” (Viru-Nigula), „Mõni on kohe nagu kurjast vaimust vaevatud” (Keila), „Selge pilt, hommikul jäid rohud võtmata” (Pärnu-Jaagupi).

Varivalitsus
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare