Tõepoolest, ega enam ole endised ajad, kus kogu parem kraam, nagu vorst, juust ja Vana Tallinna liköör, laaditi Moskva rongile. Meil on Maasikat endil vaja, las töötab kantslerina. Moskvasse leiab kellegi teise, ehkki tegelikult tundub, et meil pole Venemaale üldse mingit suursaadikut vaja. Sest mida on tal Moskvas peale hakata? Venemaa pöördub tagasi oma juurte ning kuulsusrikka ajaloo juurde, mida esindavad teiste seas näiteks Ivan Julm, Euroopa sandarm Nikolai I ja Jossif Stalin. Sääraste inimestega aga pole võimalik ajada mingit normaalset välispoliitikat. Selleks et kuulata mõne uue Molotovi nõudmisi, ei ole tarvis olla parimaist parim diplomaat. Hoopis edukamalt ajab asja ära mõni kurt vanamees, kes kuulab rahumeelselt, mida venelastel öelda on, teeb näo, nagu oleks kõigest aru saanud, ja jalutab siis rahulikult, kergelt vaarudes sauna. Aga kui vanahärralt pärast küsitakse, millest Venemaa välisminister rääkis, siis vastab ta: “Ah ei mina tea, ma ei kuulnud õieti. Tukastus tuli kah peale, magasin natuke... Õige küll, pärast andis ta mulle miski noodi moodi asjanduse, aga ma olen selle vist saunakappi unustanud.” Säärasest rahulikust ja unisest vanamehest piisab Moskva suunal täielikult.

Lisapunkte annaks muidugi see, kui meie saadik oleks esindusliku välimusega, näiteks võiks tal olla valge maani habe või vähemalt tohutud bakenbardid nagu põdrasambla puhmakad. Mingi selline vana erukindrali tüüpi isik, ilus ja väärikas. Ideaalne saadik oleks Arnold Rüütel, kes on ju harjunud sirge seljaga Moskva näägutusi kuulama ning seejärel, selg ikka sirge, minema jalutama. Aga ärgem unustagem ka näiteks Arnold Greeni, kes on pealegi meie kunagine välisminister ning näeb siiamaani väga sportlik välja. Igal juhul noori inimesi ei tasu Moskvasse läkitada, nad rikuvad seal kapsasupi ja pliinidega ainult kõhu ära.

Koledad hiiglased

Ikka veel ripuvad linnades kummalised plakatid, millel mingid isikud väidavad, et nad on vabad inimesed ja räägivad seda, mida tahavad. Eks need plakatid tõesta seda ilmekalt, noored kesk-erakondlased räägivad tõepoolest just seda, mida tahavad, hoolimata sellest, et see jutt on loll. Inimene, kes arvab, et suurte valimisreklaamide keelustamine õõnestab kuidagi sõnavabadust ning peaks seetõttu rahvas pahameelt tekitama, on tegelikust elust absoluutselt võõrdunud. Miski ei valmista rahvale suuremat rõõmu kui poliitikutele kitsenduste seadmine! Hiiglaslike, populistlikku plära täis maalitud loosungite ülesriputamisel pole pealegi mingit pistmist sõnavabadusega, üsna mitu valimisreklaami on aga vähemalt sama ebamoraalsed kui hetkel kohtupingis istuva Delfi kommentaatori üleskutse: “Juudid ahju!” Pealegi on suured valimisreklaamid koledad. Õudusfilmidest on nähtud, kui jubeda välimuse omandavad suurendatud kärbsed, ämblikud ja rohutirtsud.

Elusuuruses täiesti ohutuna näivad putukad muutuvad korraga ebardeiks, kes põhjustavad halbu unenägusid. Sama toimub valimisplakatitel poliitikutega. Hiiglaslikud Savisaar ja Ansip näevad ebainimlikud välja. Nad põrnitsevad, silmad suured kui taldrikud, ja edastavad oma sõnumit ilmselt vaegnägijatele.

Kirjutasin praegu seda, mida mõtlen. Olen vaba inimene.

Kollane helikopter

Kas just inimese näo, aga igal juhul inimese mõistuse on kaotanud ka meie kallis seltskonnaajakirjandus. See, mis leidis aset seoses Evelin Pange ja Priit Võigemasti pulmadega, ületab kõik senikogetu. Kõmuajakirjandus üritas ennast iga hinna eest peole pressida, aga kui see ei õnnestunud, lennutati pulmalisi pildistama helikopter! Issand jumal! Miks arvavad mõned inimesed, et kahe noore näitleja pulm on midagi säärast, mida iga eestlane peab pealt nägema? Kelle asi see on? Kujutlus, et kui sa oled juba kord näitleja, siis pead terve oma elu püüne peal elama, on sügavalt rumal. Pulmad, nagu sünnipäevadki, on sedasorti üritus, kuhu lähevad vaid need, kes on kutsutud. Ja need, keda ei kutsuta, nagu Kroonika ja Justi ajakirjanikud, istuvad rahulikult kodus. See inimene, kes “kollase” helikopteri teele saatis, justkui oleks näitlejate pulm midagi Saksamaa ja Nõukogude Liidu salaprotokolli sõlmimise sarnast, millest progressiivset inimkonda peab tingimata informeerima, võiks tõesti minna ja lasta endale paar rahustavat süsti teha, sest mina olen tema tervise pärast küll väga mures.

Üldse peaksid seltskonna-ajakirjanikud aru saama, et ükski inimene ei taha käia pulmas, kus viibivad ka Kroonika või Justi fotograafid. Mina näiteks küll ei taha. Siin võib nüüd muidugi mõni paparatso väita, et korralikul inimesel pole tarvis kaamerat peljata, ning küsida, kas ma tahan pulmas mingeid jõledusi teha, et pildistamist kardan. Loomulikult tahan! Selleks ju pulmad ongi!