Andrus Kivirähk: Naeris ootab!
Kultuuriminister Rein Lang on sisse võetud e-raamatust. Ühes sellega on klassikaline paberraamat ministri jaoks loomulikult kustuv küünal ja eilne päev. Moodne mees juba sellist hallitanud värki kätte ei võta! Ning moodsaks peavad saama kõik teisedki Eesti Vabariigi kodanikud, kusjuures minister tõttab neile hea meelega appi ning teeb tasuta kättesaadavaks kõikide olulisemate eestikeelsete raamatute e-versioonid.
Selleks plaanib minister osta autoritelt ära nende teoste elektroonilised õigused. Igavesest ajast igavesti.
Huvitav, kes see loll on, kes neid Langile müüb? Mina küll mitte! Minu teosed on igale lugejale niigi tasuta kättesaadavad – tarvitseb vaid minna raamatukokku, registreerida end lugejaks ning lahked raamatukogutädid otsivad sedamaid riiulilt vajamineva eksemplari. Nii lihtne see ongi! Mina olen praeguse süsteemiga täiesti rahul, ega kavatsegi raamatukogutädisid reeta. Nii et kui kultuuriministeeriumil on plaan e-raamatute õiguste asjus minu poole pöörduda, siis parem ärgu raisaku aega. Mina ei müü neid mitte mingi summa eest.
Ja ega tegelikult ei julgekski Reformierakonda kuuluva ministri käest mingit raha vastu võtta. Nagunii on see Kalev Lillo poolt hangitud või mingisugusest Autorollost pihta pandud. Pärast lähed veel koos asjaosalistega kohtu alla, häbi silmad täis!
Hakkame jälle sikutama
Millega jõuamegi põhiliseni. Pühad on läbi, aga kuritegelikud päkapikud – minu meelest ilus väljend, mis pärineb Indrek Tarandilt, aitäh talle! – liiguvad endiselt tähtsalt ringi nagu õiged mehed kunagi. Kahtlemata on neile juba postkasti potsatanud kutse presidendi vastuvõtule. Hetkel viksivad nad juba kingi. Ja 24. veebruaril näemegi neid punasel vaibal, kuidas muidu! Jalad harkis, patseerivad nad parketil ning hiljem märkame neid ka ballisaalis, kus nad uljas tujus valssi keerutavad. Teleülekanne 24. veebruari piduõhtust saab olema ikka väga piinlik.
Aga kui neile isikutele siis ääri-veeri meelde tuletada, et tegelikult on kõik küsimused endiselt vastuseta, siis teevad nad imestunud näo ja ütlevad: see teema peaks ju ometi ammu päevakorrast maas olema! Kuidas sa nii vanamoodne inimene oled! Loe parem e-raamatut ja ära surgi vanades asjades.
Mina ei tahaks sellega leppida. Ega Kristen Michal polnud mõni ohvriloom, kellele sule sappa torkamisega kõik probleemid lahendatud said!
Valitsev partei käitub ju endiselt pehmelt öeldes veidralt. Aastalõpu suurimaid pärle pärineb näiteks Andrus Ansipilt, kes põlglikult teatas, et liikmemaksudest elatuv erakond tuletab talle meelde komsomoli. Täpselt vastupidi! Leninlik komsomol ja tema vanem vend, NLKP, kujutasid endast just nimelt organisatsioone, mis kohe päris kindlasti ei sõltunud liikmemaksudest. Oh ei! Nende päralt olid ju kõik Nõukogude riigi rikkused. Nemad ise olidki riik, üsna samamoodi nagu Reformierakond täna ette paistab kujutavat.
Nii et – nagu ma ühes aasta lõpul ilmunud kolumnis kirjutasin – taat, eit, lapselaps, koer, kass ja hiir, nüüd on puhatud ja hapukapsast söödud, hakkame aga jälle naerist sikutama!
Nojah, ja kes soovib, see võib vahepeal muidugi ka Rahvakogu internetileheküljele minna. Et teha ettepanekuid, kuidas korraldada riigivalitsemist siis, kui osa tänaseid tegijaid on valijate poolt edukalt erru saadetud.
